Eesti elu klassika

Ralf R. Parve,      21. märts 2007


Õige pea läheb lahti ministriportfellide jagamiseks.

Peaministri portfell on juba kinni pandud Andrus Ansipile. Paistab, et Tarmo Kõutsil on igasugusest sõjaväevärgist siiber ning, nagu ta teada andis, pole tal huvi ka kaitseministri pagunite vastu. Seevastu kultuuriministri kohast on vägagi huvitatud koorijuhist Tartu linnapea Laine Jänes.

Hoopis ihaldatavaks on osutumas välisministri portfell. Kandidaate on kaks: senine minister Urmas Paet ja Reformierakond ning Isamaaliidu + Res Publica peaministrikandidaat Mart Laar.

Välisministrimärss pooleks?

Siinkohal võiks selle ihaldatava ministrimärsi jagamisel lähtuda ajaloolisest järjepidevusest. Enne taasiseseisvumist oli Savisaare valitsuses tegelikult kaks välisministrit: Lennart Meri hoolitses läänesuunalise poliitika eest, Endel Lippmaa kohustuseks oli aga tegelda idasuunal.

Nii võiks tänagi toimida. Sile, väärikas ja hoolitsetud Urmas Paet jääks läänesuunaliseks välisministriks, Mart Laari aga saaks nimetada ida-alade ministriks.

Mäletatavasti oli ka Saksamaa kunagises valitsuses ida-alade ministri ametikoht, mida pidas Tallinna reaalkooli vilistlane ja hilisem Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja Alfred Rosenberg.

Ja mis huvitav, ka Laar on pidanud ja peab veel praegugi õpetajaametit. Viimati andis ta okupatsioonide muuseumis ajalootundi Dimitri Klenskile endale.

Laariga puhkeksid idasuhted õitsele

Ida-alade ministri ametikoht on väga vajalik meie sellesuunaliste viletsate suhete parendamiseks. Esimese ülesandena tuleks Laaril vedada Georgiasse isakese Stalini pronkskuju.

Kuna läbi Moskva Gruusiasse sõites tuleks Laaril kasutada Aerofloti lennukit, võiks Moskvale kinkida kunagi Tallinnas Kannikese poe ees seisnud Jaan Anvelti metalltorso. Oli ju see mees NSVL Tsiviilõhulaevastiku Peavalitsuse ülema asetäitjana tegelikkuses ju N Liidu tsiviillennunduse üks loojaid. Jaani kuju võiks jaanipäeval või siis mardipäeval avada Laar isiklikult kas Vnukovo või Sheremetjevo-2 õhuvärava fuajees. Kindlasti soojendaksid need välispoliitilised aktid meie külmunud idasuhteid.

Tõelise sula tooks aga Laari poolt isiklikult juhitud Pronksmehe transportimine Stalingradi Mamai kurgaanile, Kalinini kuju kinkimine Tveri kubermangule, Harjumäel ja Kuressaares asunud Viktor Kingisseppade annetamine allesjäänud Kingissepa linnale Leningradi oblastis. Veel saaksime Pihkvamaale kinkida Meelise ja vürst Vjatshko kuju.

Kindlasti pärast neid samme hakkavad meie võipütid, piimatsisternid, juustukerad, sprotikonteinerid ning sibula- ja kurgikoormad veerema hoogsalt ja takistamatult Sankt-Leninburgi turule.

Võimalik, et kõige selle hea järel toovad heldinud kingisaajad Laarile kandiku peal kätte nii Ivangorodi, Petseri kui ka Pihkva kremli võtmed.

Mõistagi tuleks nende sõprusaktsioonide elluviimiseks ja monumentide vedamiseks anda Mart Laari käsutusse Ameerika vedur koos platvormvaguniga kergendamaks välispoliitilise missiooni elluviimist.

Just nii lööksid meie vinduvad idasuhted Laari targal juhtimisel suisa õitsele!

Põhja-alade ministri koht vakantne

Ent kahest välisministrist Eestile veel ei piisa. Oleme ennast kangekaelselt pidanud Põhjamaade hulka kuulujaks, kuid mingeid konstruktiivseid tulemusi pole sel suunal märgata. Hoolimata sellest, et president Ilves on kogu aeg väitnud, et nende "kuradi baltlaste" (inglise keeles fucking balts) asemel oleme põhjamaa.

Sotsiaaloludelt inimsõbralike Põhjamaadega suhtleva põhja-alade ministri ametikohale võidakse paigutada mõni sotsiaaldemokraat. Näiteks Eiki Nestor või miks ka mitte Mihkel Pärnoja? Ent see oleks väär samm.

Põhjamaa sotsiaaldemokraatide ja isegi ultraparempoolsete ringkondade jaoks on meie sotsid liiga parempoolsed. Pigem sobiks põhja-alade ministriks keegi Vasakparteist, ent see erakond ei ületanud valimiskünnist.

Pätid ausammaste kallal

Siinkohal ei suvatse ma üldsegi sõna võtta Lihula ausamba või Pronksmehe teemal. Kuid eelmisel nädalal lugesin, et Eestis on ühtekokku 3171 mälestusmärki, mis pakuvad põhiliselt huvi vaid kaakidele. Tore on ju ronida Tammsaarele kukile, murda Viljandis kunstnik Köleri pronkskujul pintsel katki, jätta kindral Laidoner mõõga ja ratsmeteta või maha murda Tallinnas Koorti hirv. Isegi eesti vägilasele Lurichile ei anta armu – Pirital kistakse teda pidevalt postamendilt maha. Aga mis sa teed, kui meie kultuurne kodanik- ja mittekodanikkond ei armasta ausambaid!

Nüüd aga leiti kunstisõprade poolt barbaritele vastuseismiseks suisa suurepärane lahendus. Kalevipoja kuju pannakse rannast eemale sügavasse vette, ja nii jääb vähemalt vägilane vägistamata. Idee vajaks edasiarendamist.

Näiteks võiks Linda kuju paigutada keset Ülemiste järve. Taibukuselt paistavad silma mustamägilased – nende soovil pisteti Tauno Kangro naisekuju suisa Parditiiki.

Tallinna Vabadussambale aga tasuks tulevikus otsida ohutum paik kui suvistest õllesõpradest kubisev Harjumägi. Vabadussamba võiks paigutada näiteks keset Harku järve. Kuna aga sel järvel saab monumendile suvaliste sõudevahenditega ligi, võiks monumendi ümbruse mineerida.

Ja niiviisi löökski nii monumentaalkunst kui ka tavainimeste kultuur Eestis suisa õitsele!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)