Harimatuse mõrud viljad

MALLE SALUPERE,      14. juuni 2006


Juba kuu aega on Eesti põletavaimaks probleemiks Tõnismäe mälestussammas, mis on püstitatud Teises maailmasõjas võitjate poolel langenuile. Kired presidendivalimiste ümber pidid ajutiselt taanduma ja isegi lüüasaamine Eurovisioonil köitis meeli vaid paar päeva.
Koguni peaminister lisas õli tulle oma sõnavõtuga Pronksmehe kui eestlaste väärikust solvava okupatsioonisümboli kõrvaldamise/teisaldamise vajadusest. See pole enam dissidentide-vabadusvõitlejate räuskamine, vaid lausa nõuab mõistete paikapanemist ja ajaloo meeldetuletamist. Tundub küll, et ainult ajaloo ümber meil tants käibki, aga tegelikult oleme oma ajaloo taandanud kunstmütoloogiaks, millesse paljud kirglikult usuvad, sama kirglikult fakte eirates.

Okupatsioonist

Huvitav, et just nüüd, mil äsja on ilmunud meie kõigi juhtivate ajaloolaste osavõtul koostatud akadeemilise Eesti ajaloo VI köide, on hakatud üles kütma nn okupatsioonihüsteeriat, eitades selles teoses kirjapandut. 450-leheküljelisest raamatust on perioodile 1944–1991 pühendatud kolmandik, üldpealkirjaga „Annekteeritud Eesti", ja sõna okupatsioon ei kasutata kordagi, sest see poleks juriidiliselt õige. Mitte ükski rahvusvaheline kohus ei tunnistaks Eesti vägivaldset okupeerimist 1940. või 1944. aastal, vaid kasutaks meie parteipoliitikute viimaste aastate lemmikväljendit „juriidiliselt oli kõik korrektne".
Kui olete andnud allkirja oma vara võõrandamise dokumendile, on tehing juriidiliselt kehtiv, ning te võite ju väita, et teid sunniti või peteti alla kirjutama, aga omast olete ilma, nagu me viimastel aastatel pidevalt näeme. Eesti liideti N.Liitu 1938. aasta valimisseaduse alusel valitud Riigivolikogu „palvel"ja president Pätsi „õnnistusel".
Mari-Ann Kelam on rääkinud sellest, et Ameerikas Eesti vabastamise eest võideldes kasutati sõna okupatsioon, sest ameeriklastele olnuks muidu keeruline olukorda selgitada. Rahvusvahelisele Eesti ajaloo mittetundmisele mängitakse praegugi, tehes niimoodi karuteene oma rahvale ja eriti noortele.
USA president Bush kinnitas mullu Moskvasse tehtud võidupüha-visiidi eelsel kohtumisel Baltimaade presidentidega Riias, et "Jalta kokkulepe jätkas Müncheni sobingu ja Molotovi–Ribbentropi pakti ebaõiglast joont". Sellega tunnistati, et Eesti Vabariigi 50 aastat kestnud inkorporatsioon Nõukogude Liitu ei põhinenud vaid Stalini–Hitleri salalepingul, vaid see fikseeriti USA presidendi Roosevelti, Suurbritannia peaministri Churchilli ja N.Liidu liidri Stalini kokkuleppega.
Viimane aeg on revideerida Eestis kinnistunud arusaama, nagu tuleneks Eesti liitmine Nõukogude Liitu ainuüksi MRP-st, mitte aga samavõrdselt sellele eelnenud Müncheni sobingust ning järgnenud Teherani–Jalta ja Potsdami salalepetest mõjusfääride jagamise kohta. Need kokkulepped riivasid vähemalt poolte Euroopa rahvaste ja riikide suveräänsust ja piire. Sõja lõppedes tingisid need mitme miljoni sakslase julma deporteerimise Tshehhi, Ungari ja Poola piirest.
Nimetatud lepetele tugineb kogu sõjajärgne poliitika, eelkõige aga kõigi Euroopa riikide osalusel sõlmitud Helsingi lepped sõjajärgsete piiride puutumatuse kohta.
Balti riigid osutusid kogu aeg pigem tühiseks peenrahaks suurte panustega mängus. Aga just seepärast on tänapäevalgi võimalik selle peenrahaga üles kütta suurte huvide vahelisi jõukatsumisi, sest kui ei õnnestu, pole ju midagi kaotatud...

Leinav sõdur

Siin oleme jälle unustanud, et see 1947. aastal valminud rajatis oli püstitatud kui peaaegu kõigis maailma pealinnades olemas olev mälestusmärk Tundmatule Sõdurile, koos igavese tulega selle juures. Pole mingit vajadust ega ka reaalset võimalust välja selgitada, kelle konkreetsed säilmed on sinna maetud ja kas neid üldse ongi.
Manivald Kesamaa on kirjutanud:
Eesti mehe häll on väike;
Tema surnuaed on suur.
Lätlased suutsid säilitada nii oma Vabadussamba kui ka Vabadussõjas langenute mälestusmärgi kalmistul ning mõtestada selle ümber kõigi hukkunute mälestusmärgiks. Samamoodi tegi kindral Franco, kuulutades äärmiselt verise ja vihase Hispaania kodusõja lõppedes välja üleüldise leppimise ning püstitades kõigile langenuile hiigelmälestusmärgi. Eestis mälestussambaid ei hävitanud mingid venelased, vaid ikka ülipüüdlikud eestlased, kes alati olid ka küüditamise eesotsas.
Katsume mõelda nii globaalselt kui ka lokaalselt. Venelasi sõimates võiks meelde tuletada, et iga kümnes „venekeelne" on kas ukrainlane, valgevenelane või muu meie kaitsealuse rahvuse esindaja. Ja kuidas peaks okupandi nimetust seedima meie ajakirjanike kasvataja ja südametunnistus Juhan Peegel?
Kui Tõnismäel midagi ette võetakse, saame küll Euroopas kuulsaks, aga ilma Vene propaganda kaasabita, sest see oleks just liitlasvägedes langenute mõnitamine.

Lõpetame selle hüsteeria ja – kitsastes parteihuvides toimuva panustamise inimeste harimatusele!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)