Paar retsepti ja üks soovitus meid õitsengule juhtivale valitsusele

Ahto Vesmes,      25. juuli 2007


Issand, sa näed ja sa ei mürista!? See igivana rahvalik ütlemine kostis kunagi tihtipeale. Küll tahaks ka ise seda ilmaelu kaedes müristada nii et vähe pole, aga võta näpust... Sestap otsustasin sedapuhku lugeja ette tulla üdini positiivsete, ülimalt heasoovlike retseptide ja soovitustega. Ma pole küll Hippokratese vannet andnud, kuid see-eest on hirmkauges lapsepõlves kapsaks loetud „Tervise käsiraamatust" üht-teist meeles. Pealegi, kõvaks toeks on meie vaba ja sõltumatu ajakirjandus (PM, EE, ETV, ER).

Anamnees: Meid õitsengule juhtiv valitsus on teadaolevatel põhjustel hullumoodi hädas mitme tähtsa majandusharu mahakäimisega ja hirmu täis, et peab äkki laulma: „...viis viimast!"
Retsept: Pisiklistiir koalitsioonile, s.t Andrus Ansipil tuleb viivitamatult anda korraldus, et vähemalt kolm tema valitsuskabineti liiget astuks Keskerakonda.
Tõsi, ma pole kindel, kas Keskerakond Ansipi korraldusele tema soovi kohaselt reageerib, kuid pakuksin välja sellised kandidaadid (kui Yorki ülikooli külastanud mehele üldse sobib nõu anda?):
1. Juhan Parts. Igati sobiv asjamees. Kuigi majandusest eriti ei jaga, aga pea on samal tasemel kui enamikul ametivendadel. Väga oluline seik – tal on Lihula vägiteo näol CV-s kirjas antinatslik renomee.
2. Rein Lang. Mees, kes on meid piisavalt lõbustanud oma üliliberaalsete ehmatustega. Pealegi on tal kogemus, kuidas Keskerakonnaga asju ajada. Ja eks olnud ju tema „Laulusildade" eestvedaja.
3. Urve Palo. Tolle kena daami kohta ei mõista midagi kosta, kuid väga meeldis, kuidas ta pikakoivalise akadeemikministri kannul entusiastlikult ähkides Sõjaväekalmistule sibas.

Usun, et lugeja on aru saanud, miks esmapilgul imelikku retsepti välja pakun. Kuivõrd meie sõltumatu meedia (ja ka mitte väga adekvaatsete koalitsionistide) andmeil on Keskerakond Kremli juhtpartei filiaal ehk käepikendus, siis võite olla kindlad, mis käsklus „sealtkandist" tuleb. Nashid nikastavad kas või naba paigast, et kõikvõimalikku kraami (sütt, propse, naftat jne) rongidele laadida. Vähe sellest, nad on valmis ka kärudega üle Narva jõe purrete või parvedega üle Peipsi meile terveid kaevandusi ja kasvavat metsa vedama. Kui tulebki mõni spioon botaanika- või loomaaeda kondama, selle rohuks on ju kapo varitsuses.
Ja kõik venelased hakkavad meie hapupiimakama sööma. Meeliülendav pilt!
Võidakse küsida: miks keskpartei ise ei võiks valitsusele appi minna tolle poolt kokku keedetud kirve-nuudlisuppi helpima? Ei ole lihtsalt sünnis! Kontvõõrad, manulised, lapulised pole meil kunagi au sees olnud.
Tegelikult võiks Pronksiöö kuldne trio ehk mõneks ajaks puhkama minna küll. Näiteks Darfuri – hea paik teravate kutseoskuste täiustamiseks.

Majanduspoliitiline retsept

Anamnees: Meie seni üliedukad ärimehed ja isegi analüütikud kurdavad-kardavad (viimastel on see ammu lausa veres) konjunktuuri seiskumist ja koguni langust. Valitsus on käitunud nagu pokkeris: maksud-aktsiisid – call, muu värk – pass! Mis teha?
Retsept: Tabletid ärimeestele. Lisaks ergutav kohv tilga konjaki ja hõlmikpuutinktuuriga, millega tabletid alla loputada. Äkki aitab? Mida meie jonnakalt riskialdis ärimees oma eduks kõige rohkem vajab? Muidugi publicity't, kui ta juhtumisi suli või multimiljonär pole. Publicity loomine on aga 100% meedia pärusmaa.
Nagu me kõik teame, köidab meie sirgjooneliselt kaldumatu-kallutamatu meedia nõelteravat tähelepanu ennekõike Keskerakonna käekäik. Siit esimene tabletisoovitus: toetage Keski kasvõi mõne tuhande krooniga, ja te näete hämmastusega, et kõik kanalid on paksu kirjaga täis tuubitud: Mr X on keskpartei (ehk Savisaare) toetaja (või koguni suurtoetaja). Teistele erakondadele võite poetada sadu tuhandeid või koguni miljoni, ja ükski konn isegi ei köhi, meediast rääkimata. Usun, et kolm–neli näidet tuleb igaühel meelde. Keski puhul jääb teil üle vaid uksest ja aknast sisse tungivaid intervjueerijaid järjekorda sättida.
Teine tablett, mida pakun alla lonksata, on toimelt veel ägedam ja tõhusam ning loomulikult veelgi tähelepanuväärivam. Võtke süda rindu ja minge Keskerakonda (selle meelsus peaks olema ju igale normaalsele eestlasele südamelähedane). Mis sest, et meedia tänitama kukub, kuid teie tegemised saavad elu lõpuni kõrgelt koteeritud kaubamärgi – „keskerakondliku taustaga". Mõelge, kui kenasti see kõlab, olgu teie tooteks vorst või maja, pidu või kontsert, juust või seep.
Pidage silmas ka valitsusele pakutud retsepti efekti: teie äri või kaubad saaksid rohelisse lainesse mitte ainult Pääskülani, vaid Mandzhuuriani välja ja kaugemalegi veel. Eks läänepoole samuti. Ja kui Kesk võimule saab, võidate ära viimase kui ühe peldikuehitamiskonkursi.
Kolmas pill oleks küll veel pakkuda, aga jätame selle mainimata, sest ei tahaks kuidagi nii sümpaatse inimese nagu Oliver Kruuda patenti kuritarvitada.

Kutseõppealane südamlik soovitus

Rõõmustav on meedia ülimalt ärgas tähelepanu kõigi Keskerakonna tulemuste – vähem küll kordaminekute, aga eriti ebaõnnestumiste – suhtes. Kuid samas teeb nukraks, et selle tähelepanu kvaliteet ja tõesus jätavad soovida. Pole küll üheski toimetuses ega stuudios ammuilma käinud ega tunne sealset tänapäevavärki, kuid vahel on tunne, et seal on seinal käsulauad: kui mitme lause või loo järel tuleb Keskerakonnale pasunasse anda. Või on sõnavõtjad ise selle partei ideedest, programmist ja tegemistest sama vähe informeeritud kui lugupeetav Barbi Pilvre David Beckhami ja Anu Saagimi jalgade osavusest. Paha lugu, pealegi on väheusutav, et pressibossid ise hakkaksid oma ebapädevaid alluvaid ses suhtes koolitama. Tühja sellest, et pressi usaldusväärsus juba nullist allapoole kipub langema.
Kuigi pole justkui kuulnud, et tänastel parteidel ideoloogiajuhte oleks (a la Lentsman, Väljas, Ristlaan), võiks KE asja käsile võtta ja mõnele oma juhatuse liikmele anda ülesande ajakirjanike koolitusega tegelema hakata.
Täpsustagem – on kolme liiki ajakirjanikke:
Esiteks, grupp tuntud dzhentelmene ja daame, kes peaaegu kunagi ei luba endal poliitilise korrektsuse piirist üle astuda. Neid tuleks koolituslektoriteks paluda.
Teiseks, suur grupp alati-valmis-pioneeri meenutavaid zhurnaliste. Just nende tarvis see koolitus tuleks käima lükata. Oletaksin, et tüüpnäidetena võiksid sellesse gruppi kuuluda Tuuli Koch ja Lauri Hussar.
Kolmandaks, grupp paadunud antitsentriste eesotsas näiteks Anvar Samostiga. Nende peale ei tasu aega ega raha raisata. Samost on niigi juba poliitbüroosse edutatud. Lisaks on segaverelised pika vimmaga (tean omast käest, ma ju ka metiss – hiidlase ja võrokese ristsugutis).

Tasuks ehk kaaluda seda soovitust? Aga mine tea, äkki kasutatakse koolitust ainult maskeeringuks, kuigi on ju teada, et valge kass jääb ka pimedas toas näha. Ja meenub mullu sügisel raadioeetrist kostnud muidu alati tasakaaluka Uku Toomi vist tahtmatu hüüatus: "Aga mikrofon on ikka meie käes!"
Muide, meenutaksin, et Keskerakonnas endas saadud koolitus on avanud mitmelegi terase haistmismeelega karjäärihimulisele rändurile tee poliit- või meediaelu tippudesse. Vägev kvaliteedimärk!
Lõpetuseks kaks nn suure-ringi-küsimust koduseks peamurdmiseks.
1. Mnemoturniiri vallast. Kas ajakirjanduses avaldatud intervjuude puhul pannakse esimesena kirja vastus või küsimus? Pealtnäha narr küsimus, aga jälgige ise. Vahel on küsimus kui vapsikutorge (pidavat rästikusalvamisest mürgisem olema), aga vastus kõlab, nagu oleks vastajale pai tehtud.

2. Miniturniiri vallast. Situatsioon: Pronksiöö varaõhtul küsib telereporter Edgar Savisaarelt. „Mis te arvata, kas läheb mäsuks?" Too vastab nördinult ja hapu näoga. „Jah, läheb küll!" Peaminister juba tükk aega hiljem ähmiga „umbes täpselt": „Ma ei oodanud sellist reaktsiooni."
Siit siis küsimus: kumb oli tark ja kumb ....? (Kui 85% vastab õigesti, ei tule meil tulevikus „Tormide ranna" kõrtsistseenis laulda: „Äi eestlane, eestlane, sa pole öiget sugu..."

Ja veel ka laulust. Hiljutine laulu- ja tantsupidu oli ilus ja vägev. Isegi 3,5 pateetikast nõretavat, kunagisi laulupeolisi riivavat mantrat ei suutnud seda ära rikkuda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)