Suurmees on lahkunud

Tema elukäik ei olnud lihtne, kuid ka aeg, milles ta elas, oli keerukas. Eriti tema kui sügavalt uskliku inimese jaoks, kes oli valinud oma teeks vaimuliku raske ja nõukogude korra ajal ka okkalise tee.

Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Ridiger, sündis Tallinnas 23. veebruaril 1929 sügavalt usklikus perekonnas. Tema isa Mihhail Ridiger, kes perekonna traditsioonide ja hariduse järgi oli jurist, oli sündinud ja elanud kuni 1917. aastani Peterburis, kust emigreeris koos oma vanematega bolševike eest Eestisse. Tulevase patriarhi vanemad abiellusid 1926. aastal; tema ema Jelena Pissareva oli sündinud ja kasvanud Tallinnas. Patriarh on ise enda kohta kirjutanud, et juba alates lapsepõlvest ei kujutanud ta endale ette muud eluteed kui Kiriku teenimine. Seda teenimist alustas ta juba kuueaastaselt ning jätkas läbi kogu oma elu.

Enam kui kolmekümne aasta jooksul juhtis ja suunas Aleksius II õigeusklikku kirikuelu ka Eestis. Aleksius II on töötanud Tallinnas, Tartus ja Jõhvis ning jätnud oma jälje kogu Eesti kirikuellu. Hiljem külastas ta Eestit igal võimalikul juhul. Tallinnasse on maetud ka patriarhi vanemad.

2002. a. kevadel olin ma siseminister ning minu võimkonda kuulusid tollal ka usuküsimused ehk, täpsemalt, mitmesugused küsimused, kus riik ja kirik kokku puutuvad. Üks nendest oli tollal ka koguduste registreerimine. Olime jõudnud eelmärgitud ajaks seisu, kus ligi 140 000 liikmega Vene Õigeusu Kirikut ei olnud Eestis registreeritud, ning muidugi olid põhjused selgelt poliitilised. Kogu see lugu oleks lausa omaette raamatut väärt. Ainult üht tahaks öelda: Kiriku registreerimisel oli väga suur osa ka tollasel peaministril Siim Kallasel. Oli ju tollane reformikate poliitika teiste rahvaste suhtes palju sallivam.

Ühel kevadpäeval helises mu kabinetis telefon ning minuga soovis kõnelda patriarh Aleksius. Valmistusin rääkima juba vene keeles, kuid mu üllatuseks kostis telefonist selge eestikeelne kõne. Keel oli väljendusrikas ja peaaegu aktsendivaba. Ei, patriarh ei alustanud tema jaoks kõige põletavamast küsimusest – kiriku registreerimisest. Ta soovis alustuseks teada, kuidas meil Eestimaal läheb, millised on meie mured ja rõõmud ning millised meie edusammud. Teda huvitas ka, kuidas näeb välja tema sünnilinn ning millised on muutused. See huvi oli siiras ja vahetu ning need pärimised ei tulnud ainult viisakusest. Muidugi rääkisime ka kiriku registreerimisest. Oli aru saada, et see on patriarhile ühtlasi ka isiklik ja sügavalt traagiline küsimus: uskliku inimesena ei olnud ta saanud külastada oma sünnimaad ja oma vanemate haudu enam kui kümne aasta jooksul.

Aprillis 2002 registreerisime Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja ka see Kirik sai sellest hetkest alates hakata elama oma normaalset kirikuelu. Sama aasta sügiseks õnnestus lahendada suures osas ka kirikuvarade küsimus.

Samal sügisel kohtusin patriarhiga esmakordselt n-ö silmast silma. Ka mu erakogust pärit fotod näitavad just seda kohtumist. Milline siis oli Vene Õigeusu Kiriku pea? Minule jäid meelde ennekõike kolm asja. Tema ümber oli mingi sõnulseletamatu aura, mingi headuse ja rahu õhkkond, mida on sõnades äärmiselt raske kirjeldada ning mida võib nimetada ka mingiks jumalikkuse aupaisteks. Teiseks on meelde jäänud tema silmad: need olid äärmiselt soojad, kuid samal ajal elukogenud inimese silmad ja tema pilk oli äärmiselt terav. Ja kolmandaks – käed: suured, sooja käepigistusega, tööd tegeva inimese käed. Kohtusime mitmel põhjusel hiljemgi, kuid kõige tugevam oli ikkagi esmamulje. Ja veel: alati pidasime osa vestlusest eesti keeles. See soojendas hinge.

Patriarh oli suur Eesti sõber ning püüdis teha kõik temast oleneva, et meie riigid ja rahvad elaksid sõpruses. Viimastel aastatel ei ole see mitmesugustel põhjustel nii olnud, kuid patriarhi mälestust kalliks pidades tuleks meil selle poole püüda.

Kohtusime viimati 2007. a. Suvel. Siis muretses patriarh eriti meie riikide teravnenud suhete pärast. Selle, 2007. aasta sügisel, kavatses Aleksius II tõepoolest Tallinna tulla, kuid oli sunnitud reisi ära jätma. Kahju! Kuid ta väljendus väga selgelt, et ta on valmis olema vahemeheks meie kahe riigi vahel, kui seda vajame. Meie aga ei vajanud, ning praegu ei saa me enam seda võimalust kasutada. Ka sellest on kahju!

Teisipäeval, sel päeval, mil patriarhi maetakse, plaanis ta kohtuda oma sünnilinna linnapeaga ja teiste inimestega oma sünnimaalt. See ei ole kahjuks enam vahetult võimalik, kuid selles juhuslikkuses on mingi erakordsus. Pöörduda kasvõi mõtetes tagasi sinna, kust on alustatud...

Aleksei Ridiger, Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II on meie seast lahkunud. Seda korvamatut kaotust ka Eesti jaoks ei saa enam miski heastada. Kuid ehk aitab mälestus sellest helgest inimesest meid kõiki, kes me Eestis elame, muutuda üksteise suhtes veidi sallivamaks ja leplikumaks. Seda oleks patriarh soovinud. Tema aga on nüüd jälle koos oma vanematega. Ning selline on juba iga inimese elu tema pidevas voolamises.

Leinates patriarhi

AIN SEPPIK

[pildil] PATRIARH SÜNNIMAAL: Aleksius II. Taustal Pühtitsa (Kuremäe) klooster. Aapo Puki õlimaal, 2004.

Jaga |