Jumal maarahvast nuhtlemas

JAAN NIIN,      19. märts 2003


Eestis 19. sajandi alguses ilmunud O. W. Masingu Marahwa Näddali-Lehte sirvides jääb mulje, et hundist hirmsamat maarahvale kahjutekitajat on tollest ajastust vist võimatu leida. Nii avaldas see leht 28. märtsil 1823 andmed 1822. aasta kohta, et ainuüksi Pärnumaa Vändra kihelkonnas (Vändra, Käru, Kiriku ja Viluvere mõisast ning vallast) on "mets ära võtnud" ehk hundid ära söönud (sulgudes ühe looma hind rublades) - 45 vana hobust (80); 39 noorhobust ja sälgu (40); 22 härga (40); 25 lehma (30); 27 mullikat (15); 18 vasikat (6); 245 lammast (4); 39 kitse (5); 92 vana siga (10); 17 kesikut (1); 87 koera (5). Kokku oli selle kihelkonna kahjusumma 9850 keiser Aleksander I aegset rubla. Eestlastega asustatud alal on olnud ligikaudu 100 suuremat vöi väiksemat kihelkonda. Väiksemates kihelkondades olid kahjud väiksemad ja seda näitab ka suhteliselt pisikese Tõstamaa 1822. a. kahjusumma 2052 rubla.
Masing kirjutas oma lehes ka sellest, et huntide püüdmisega tegeldakse loiult ja seniste ajujahtidega on kätte saadud küll sadasid hundikutsikaid kuid vanu hunte ainult mõned üksikud.
Tänapäeva Eesti lehtede järgi on huntide arvukus Masingu ajaga võrreldes palju väiksem ja kuigi ka praegu kaovad maal lautadest ja karjamaadelt koduloomad, pole nüüd enamasti kõiges süüdi mitte ajaloolised võsavillemid vaid nende kahejalgsed ametivennad, kellel on praeguse "eesti kombe kohaselt" veres ära viia kõik, millest jõud ja oskus üle käib, - nagu raha, masinad, lojused, mööbel, kõik söödav ja joodav, aga ka majad ja kindlasti ka metsad. Pealegi tundub, et praegu on nende kahejalgsete ametivendade "võim" maal küllaltki suur ja nendele "ajujahi" korraldamise reeglidki Toompeal veel kinnitamata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)