„Halastav" sadism meie ümber

Selliste hirmutamislugudega püüavad valitsevad tegelinskid ja nende sabarakud vanainimesi hirmutada, et nood ei julgeks häältki teha.

Mitte kõigil vanainimestel ei õnnestu siitilmast valutult ja piinadeta pääseda. Kui meie tipphaiglad tõesti teevad päris head tööd inimeste eluea pikendamiseks, siis sageli nullivad selle ära taastushaiglad, kus patsientidel tekivad lamatised koos kõikvõimalike koledate tagajärgedega.

Tean Tallinnas üht üle 60-aastast inimest, kes talvel kukkus ja murdis reieluu. Pärast operatsiooni saadeti mees järelravile, kus tal nahk läks lamatise tagajärel kahest kohast mädanema. Ühele kohale tehti operatsioon, millest paranemisel loodeti opereerida ka teist, kuid see jäigi ära - tekkis veremürgitus ja inimene suri. (Samalaadsetest koledatest juhtumeist on saanud lugeda küll ja veel.)

Kui ei suudeta ära hoida inimeste kannatusi, oleks inimlik, kui vaevlema määratud saaksid soovi korral valutult lahkuda. Selline võimalus on olemas Hollandis, Belgias ja Luksemburgis ning mõnedel andmetel ka Šveitsis. Kõik need on Eestiga võrreldes jõukad maad, kus ravimisvõimalused on kahtlemata paremad kui meil. Järelikult püütakse nendes maades tõsiselt vähendada inimkannatusi. Eestis igatahes on koerad-kassid paremas seisus kui inimesed, sest nende kannatuste eest tehakse ikka keegi vastutavaks. Meie meedia aga eriti ei taha rääkida kannatustest, mida inimesed peavad taluma enne kui surevad. Arvatavasti mõtlevad juhtivad tegelased, et inimeste kannatustest kirjutamine ja rääkimine heidab varju Eesti mainele, mida püütakse rahvale sisendada pooltõdede ja isegi vale abil. Seetõttu on eutanaasia (halastussurm) meie valitsustruu meedia jaoks tabuteema, kuigi oleks väga huvitav teada, kuidas see toimib teistes maades. Need kirjutised peaksid olema ausad, mitte aga mahategevad, mida meie praegustes oludes paraku võib oodata.

K. RAEDLA, pensionär Põlvamaalt

Jaga |