Kas elame ikka õigusriigis?

Juhan Õigemeel,      22. november 2006


Viimasel ajal on teinud mind ärevaks KAPO tegevus. Kui meie riikliku julgeoleku organ peaks oma tegevusega sisendama meisse kõigisse kindlustunnet, turvalisust ja kaitstust, siis viimaste sündmuste valguses seda öelda ei saa. Millegipärast on hakatud arreteerima inimesi mitte konkreetsete süüdistuste põhjal, vaid tuginedes üksnes mingitele kahtlustustele. Keda aga kuulutada kahtlusaluseks? Ma arvan, et, järgides praeguste võimuorganite loogikat, siis kahtlusalusteks võiks pidada julgelt meid kõiki, sest kes meist ei oleks midagi ostnud või müünud kellegi arvates liiga odavalt või liiga kallilt, kes ei oleks ka midagi vahetanud, pidades silmas, et see on olnud talle kasulik.

Eesti Raudtee müüdi maha ühe miljardi eest ja nüüd peab majandusminister sellesama raudtee tagasi ostma 2,35 miljardi eest. Kes on süüdi, et riik on saanud üle miljardi krooni kahju? Kas müüja eesotsas tollase majandusministri Pärnojaga või praegune majandusminister Savisaar, kes on sunnitud selle raudtee tagasiostmiseks maksma üle miljardi krooni rohkem?

Kuna sündisin esimese Eesti Vabariigi ajal, siis olen üle elanud kõik need rasked ajad, mis meie paljukannatanud rahval on tulnud üle elada. Kõige raskemaks ja karmimaks perioodiks meie riigi ajaloos olen ikka pidanud aega pärast 1944. aastat, kui oli veel võimul Jossif Stalin ja kui tuli elada alalises hirmus, sest kunagi ei võinud teada, et juba järgmisel päeval ei ole sinu ukse taga NKVD/KGB poolt saadetud arreteerijad ning sind võidi arreteerida kõige absurdsemate kahtlustuste või mõne isikliku vihavaenlase koputamise peale.

Praegu võime lugeda ajalehtedest, kuidas Maa-ameti töötaja hr Kangur leidis oma tööruumidest sinna paigutatud „lutika" ning kuidas ta ise peatselt arreteeritakse mitte konkreetse süüdistuse põhjal, vaid lihtsalt milleski kahtlustatuna. Ajakirjandus on aga jõudnud juba hr Kanguri ilma kohtu ja õigusemõistmiseta süüdi mõista, kuid millistes kuritegudes, see jääb mul kui lihtkodanikul arusaamatuks.

Kas nii lihtsalt käivadki asjad meie paljukiidetud demokraatlikus õigusriigis?

Ajakirjanduses on püütud naeruvääristada mõistet JOKK [juriidiliselt on kõik korrektne] ning vastandatud seda eetilistele tõekspidamistele. Nüüd, mil ajakirjandus on pikalt kommenteerinud O. Kruuda heakorrastustöid oma kodu ümbruses, leiavad samad ajakirjanikud, et see Kruuda tegevus võib küll olla üllas ja eetiline, kuid ei ole JOKK. Võta siis kinni, mida peab järgima: kas seda, et kõik oleks eetiline ja aus, või seda, et kõik oleks JOKK? Ma arvan, et sellest ei saa need ajakirjanikud ise ka enam aru. Leian, et kõik teod peavad olema nii eetilised kui ka sellised, et nende kohta võiks öelda JOKK.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)