Võõrandumisjutt on tühi kott, mis ei seisa püsti

URMI REINDE,      16. mai 2001


Keegi ei mäleta, kust on alguse saanud kõva jutt, et rahvas on võimust võõrandunud. Veelgi enam - me olla ka oma riigist võõrandunud.
Rohkem on selle idee fix'iga lagedale tulnud opositsioon, aga nüüd räägivad samast avalikult juba ka võimupoliitikud. Isegi arvamusuurijad on oma keeruliste süsteemidega järeldusele jõudnud, et eestlased on oma riigiga suht külmas vahekorras.

Mida aga näha ei ole, on ükskõiksus, käegalöömine, minnalaskmine, ja kõik need teised sõnad. Ma ei näe ümbritsevas armsas eesti elus inimesi, kellel oleks tõeliselt ükskõik, mis sellest riikluse äriideest saab. Kohe-kohe möödub ametlikult kümme aastat hetkest, kui raske kivi nimega Oma Riik turjale võtsime. Ja püüame teist upitada nagu unustamatus teoses "Lendas üle käopesa" üritati tõsta üht teist ülejõu käivat kasti.

"Me vähemalt üritasime!" võiks olla lohutus. Kas ka hea lohutus? Kas oleme riikluse teise kümnendisse astudes oma unistuste ideest loobunud, kaelast ära veeretanud, tundmatusse kaugusse lükanud?

Jumala pärast, ei! Katsu sa mõne ärksa inimesega rääkida vaid ilmast ja tervisest! Või kulunud teemal meestest ja naistest. Või mullast ja seemnest või need teised elu mõtted, mis kunagi vanasti kohutavalt moes olid.
Ei.
Me erutume tõeliselt, kui saab kiruda -- kes Isamaad, kes Savisaart. Me põsed löövad lõkendama, kui saame valitsust õpetada, sõimata, ropendada ja räusata. Me läheme endast välja, kui keegi julgeb näkku öelda, mida halba tal on kuulutada meie lemmikpoliitiku(te) kohta.
Olen näinud kenasid haritud inimesi uksi paugutamas ja kahvleid loopimas, kui vaidlus Eesti valikute üle tasakaaluka vestluse raamidest väljub. Olen näinud sooja tänu silmades, kui keegi astub kellegi seisukohtade kaitseks avalikult välja. Olen näinud siirast imetlust pilkudes, kui keegi julgeb esineda seltskonna enamusele vastukäivate seisukohtadega. Olen ise elanud üle mõne reageeringu, mõne hilisema telefonikõne tunnustussõnadega -- hea, et leidub veel inimesi, kes julgevad vastuvoolu ujuda. Ega pea vajalikuks seda häbeneda.

Kas võõrandunud vanaisad ja vanaemad kogunevad viie tuhande kaupa lossiplatsile, et oma õigust elule ja vanadusele avameelselt deklareerida? Kas võõrandunud inimesed lähevad loosungitega reisironge ja isaisade poolt ülesehitatud raudteed kaitsma? Kas need noored ja hakkajad arvutikasutajad, kes päevade viisi ripuvad interneti portaalides ja oma nägemusi Eesti & maailma asjade kohta avalikustavad, on võõrandunud? Kahtlen sügavalt.
Kas võõrandunud on naabritädid mu kodukülas Esnas, kui nad kibedal peenarde tegemise ajal mu õue jutule tulevad ja pärivad: Urmi, mis pealinnas uudist? Kaua nad müüvad, kas juba otsa ei lõpe, isu täis ei saa, taskud üle ääre ei aja?
Ükskord peavad nad maksma, arvab üks. Ükski ei pääse oma saatusest, teab teine. Küll tuleb tasumise tund, hoiatab kolmas.
Ootame kättemaksu? Sünge küll, jah. Aga mitte võõrandunud.
Siin Kesknädalas näen oma silmaga, et meie lugejad on võõrandumisest eriti kaugel. Esimese tööülesandena toimetuses viitas peatoimetaja seni lugemata kirjadele - olgu tehtud ja lehte pandud!
Kena keik. Aga kirju on umbes kolmsada. Ja vaevalt, et mõni neist võõrandunud autori poolt teele saadetud on.
Millise kaasaelamisega me hääletasime oma Padari&Bentoni eurolaulu poolt, Kopenhaagenis neile pöialt hoidsime ning ette ja taha igas mastis kommentaare jagasime. Ei anna päris ükskõikse rahva mõõtu välja. Või korvpall. Või viimasel ajal eriti jalgpall!
Tahaks tunda omariikluse üle rõõmu, ohkas kord üks hea inimene. Ta on meesõpetaja, kasvatab üksi kahte last. Tal on muresid rohkem kui mõnel teisel, aga - ta ei ole võõrandunud! Pigem on meie rahva meeleolude kirjeldamisel rohkem tegemist usu, õnne, armastuse, lootuse ja rõõmu puudumisega. Ja terava vajadusega nende järele.
Lõputu mure ja vaev, mingi ränga taaga või isegi needuse vedamine -- need võivad küll olla eestlaste pärisosad. Aga kindlasti mitte ei ole eestlane võõrandunud oma riigist. Sest see oleks peaaegu nagu võõrandumine iseendast.
Nii hull see asi ometigi veel ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)