Tsivilisatsioonide erinevused

Mahavaikimine

Siinnimetatud küsimuste üle mõtiskles filmi „Vaikus“ režissöör Martin Scorsese veerand sajandit, et luua film Endō Shūsaku samanimelise romaani (1966, e. k. 2016) ainetel. Ligi kolmetunnine linateos jutustab viimaste Portugali jesuiitide tegevusest Jaapanis ajal, kui kristlasi ootas usule truuks jäämise korral hukkamine.

Näidatakse paarikümne jaapanlase surma tules või ristil, mille mõjul preester Rodrigues usust taganes. Sellest, milline oli kristlik maailm Jaapani kristianiseerimise ajal, romaan ja film vaikivad. Puuduvad olulised viited „kristlikule sajandile“ Jaapanis (1549–1630), kus varem valitses täielik usuvabadus. Misjonärid olid õilishinged, kelle selja taga seisis kolonisaatori kohutav kuju. Soomega pindalalt ühesuurust, aga peaaegu loodusvaradeta maad, millest vaid viiendik on elamiskõlblik, ähvardas Aafrika saatus.

Praegu on Jaapan maailma võimsamaid riike, mille ainuke vara on inimesed ja kultuur.

Usklike painavast hingeelust on meile hoopis tähtsamad need teemad ja probleemid, millest romaan ja film vaikivad.

Verine Euroopa

Ajal, mil Tõusva Päikese maal kristlikke tõdesid kuulutati, käisid Õhtumaal ususõjad. Toimus kapitali esialgne akumulatsioon, mis koondas maailma rikkused väheste kätte, jättes rahva lõpuks elatusvahenditeta.

Eesti elanikkond vähenes 1558–1626 kestnud sõdades umbes poole võrra. Eriti hukatuslike tagajärgedega oli Rootsi–Poola sõda (1600–1629) ja selle ajal puhkenud nälg, mis hävitas rahvast ja ajaloolist mälu. Poola üritas samal ajal vallutada Venemaad, Austria tõrjus Türgi pealetungi. Kolmekümneaastases sõjas (1618–1648) tapsid katoliiklased ja protestandid Saksa aladel üksteist kuis suutsid. Prantsuse ususõdades jäid peale katoliiklased.

Madalmaades toimus ajaloo esimene kodanlik revolutsioon, mis võitles Hispaania ikke vastu ja kalvinistliku vabariigi eest 81 aastat. Hollandist sai ainus maa, kus juudid võisid vabalt elada.

Põhja-Ameerikasse jõudsid protestandid, kelle tegevuse tõttu hukkus 90% indiaanlasi.

Hispaania tootis Ladina-Ameerikas tappes ja röövides 60% maailma kullast ja 90% hõbedast, mis läks kohalikele maksma 90% elanikkonnast (T. Todorovi järgi 80 miljonit inimest). Väärismetallid voolasid Itaalia ja Madalmaade pankadesse, aga veel rohkem Araabiasse, mille kaudu toimus vürtsikaubandus. Hispaania oli sunnitud korduvalt riigipankroti välja kuulutama, kuna tema feodaalne tootmisviis oli kriisis. Selles riigis langes inkvisitsiooni ohvriks 0,3 miljonit süütut inimest, kellest kümnendik põletati elusalt (J. Grigulevitš). Lisaks tapeti ja küüditati 0,6 miljonit kristlaseks hakanud moslemit. 0,3 miljonit juuti oli varem pagendatud. Salateenistus hoidis hirmu all iga inimest, sest süü tõestati salakaebuste ja piinamisel saadud tunnistuste põhjal.

Eestis on säilinud inkvisitsiooniline kohtueelne menetlus (L. Glikman). Kohtute eesmärk on inimeste karistamine ja suur osa täiskasvanuist on õigusrikkujad.

Et korvata Uues Maailmas tekkinud tööjõupuudust, hakkas Portugal Aafrikast orje välja vedama. Must Mander kaotas umbes 50 miljonit inimest. Lissabonist sai misjoneerimise lähtekoht. Globaliseerimise alguseks võib pidada 1522. aastat, kui Fernão de Magalhãesi mehed said maakerale ringi peale tehtud.

Ilus algus

Jaapani ühendamine toimus 16. ja 17. sajandi vahetusel, mis tõi kaasa nii varemeid kui ka sadu tuhandeid hukkunuid. Riik oli ilmalikustunud ja kaoses. Eurooplased said selle maa olemasolust teada Hiinas töötanud Marco Polo reisiraamatust (1298), mis jutustab sealsetest kuldkatustest ja kahe sõrme paksustest kuldpõrandatest. Jaapani avastamine (1542) oli osa Portugali koloniaalekspansioonist. Portugal ja Hispaania olid maailma omavahel ära jaganud. Aastatel 1580–1640 elas Portugal suure naabri võimu all. Jaapani misjoneerimist alustas Jeesuse Seltsi üks asutajaid ja selle juhi Ignatius Loyola sõber Francisco Xavier.

Xavier võeti Jaapanis sõbralikult vastu, kuid teda ei lubatud ei keisri ega sõjaväelise diktaatori Oda Nobunaga jutule. Misjonäri esimene viga oli rääkida uskmatute põlemisest põrgutules, mis valusalt riivas esivanemaid austanud jaapanlasi. Erilist tähelepanu ei pälvinud määrdunud ja auklikud kotiriidest rõivad, millega Euroopa esindaja Kyōtosse ilmus.

Kaug-Ida mõttelaad ei välistanud seda, et ristiusku peeti üheks budismi erikujuks.

Kui Ameerika vallutajad ja vallutatavad suhtusid üksteisesse kui „nendesse“ ja hiinlaste meelest olid eurooplased skaalal kõrgem–madalam alumises osas, siis jaapanlased nägid neis teistsuguseid, keda tuleb austada ja kellelt õppida. Odat ahvatles võimalus budiste tõrjuda. Ülikuid huvitasid tulirelvad, aga ka prillid, kellad ja maakaardid ning loodusteaduslikud teadmised. Vaesed kartsid taaskehastumist rohkem kui surma ja olid nõus paradiisi pääsemiseks tules hukkuma.

Eri uskude vaimulikud ja kultuuriinimesed sõbrunesid. Spetsialiste kutsuti valitsejate nõunikeks – viimasena inglane W. Adams 1614. aastal, piiskop Alessandro Valignano andmetel oli uuel misjonimaal 1581. aastaks 150 000 kristlast, 200 kirikut ja kaks vaimulikku seminari. Tegu oli ristiusu suurima eduga Aasias. Kyotos läksid moodi portugalipärane riietus ja ristimine.

Mõne aasta möödudes hakati budismi ja katoliikluse sisemise ja välimise sarnasuse asemel mõlemal poolel tundma, et teine on satanistlik (D. Dumoulin, G. B. Sansom).

Ülim tõde

Endō romaani kaanel on peegelpilt Sesshū murtud tušistiilis maastikust (1495) koos ristilööduga (M.-L. Bassovskaja). Lääne-Euroopas maaliti baroki ajal õliga kohutavates kirgedes ülivõimsaid isiksusi, Kaug-Idas tušiga loodust, millesse sulanduvad vähemärgatavad inimfiguurid. Sesshū kujutab Ühte, mis on tühi ja lõputu, kus olemine ja olematus on kaduvateks momentideks.

Budism peab vääraks äärmusi nagu meie rahvas, keda on ajupesu abil keskteelt kraavi aetud. Ta arvab illusiooniks mitte ainult maailma, vaid ka Jumala ja Mina. Kui jaapanlastele oli shingon'i esoteerilise ja tantristliku koolkonna rajaja Kūkai (8.–9. s) kosmilise meditatsiooni buda Mahāvairotšana, siis Xavierile saatana kehastus (E. Elison). Kūkai pidas Hiinas eri õpetusi kauni meloodia eri toonideks, mille mõistmise sügavus on erinev. Ta sai kõrgeima pühitsuse ning tõusis Jaapani budistliku kiriku peaks. Kūkai lähtus Nāgārdžona (u 2. s. Indias) sanskritikeelsetest tekstidest ja vahetust pühendumisest, mis jagas tõed ilmalikeks ja vaimulikeks ning otsis tõde eituse ja jaatuse vahel asuvast tühjusest. Midagi ei eksisteeri iseseisvalt, kusagil pole absoluutset vaatepunkti. Kõik muutub ja on mõistetav vaid tervikuna. Siit saab järeldada, et võimude ideoloogilised spekulatsioonid on väärad, terminid tühjad tähistajad ja üksikfaktid rämps. Kõrgema tõeni jõuab alles siis, kui on taotletud madalamaid, seejärel tuleb mõlemaid eitada ja seda eitust eitada – kui euroopalikult väljenduda. Seda mõttelaadi käesolevale ajale rakendades – millegi parema loomiseks tuleks meil lisaks kommunismi ja kapitalismi eitamisele nende eitust eitada.

Zen-budistid näevad sõnades takistust tõe mõistmisel. Vaidluses Fabian Fucaniga ütles Hakujo Koji: Oletagem, et Jumal on olemas. Kas ta lõi inimese kaasvestlejaks või klouniks? Miks ta ei andnud õiget õpetust kohe kõigile rahvastele? Võib-olla teenis Jeesus taolise kohtlemise, pannes inimesed ebatäiuslikku maailma? Kristlaste jumal tundus talle kuradina (E. Elison).

Nendele küsimustele vastamine nõuab Martin Lutheri täiendprintsiipi. Kristlasena oli Fabian kohalikes jumalustes näinud fantaasia vilju ning naasnud zen-budismi. Romaani peategelane preester Rodrigues loobus teiste kristlaste piinade lõpetamiseks oma usust. On see kiriku läbikukkumine?

Vabadus

Erinevalt eurooplastest nägi Nāgārdžona inimese Mina tekkimisel ja olemisel lugematuid sisemisi ja välimisi põhjuseid, mis võtavad vabaduse, ja pidas selle kohta käivaid õpetusi tühjadeks. Ülima tõe mõistja peab olema virgunud, s.t vabanenud oma Minast ja seda loovatest komponentidest – need kuuluvad kannatuste maailma. Egoism ja klammerdumine jäävad lolluseks. Sōtō-zeni koolkonna rajaja Dōgeni (13. s) järgi on enesemõistmine enese unustamine. Isetus on kristlik voorus. Kas pole silmakirjalik rääkida isiksuse ülimast väärtusest maailmas, kus kõike määravad raha, omand ja tutvused? Kunstlikult konstrueeritud Mina kontrollist ja kaitsemehhanismidest aitab vabaneda meditatsioon (D. T. Suzuki, A. Watts). Kristlastel on selleks enese usaldamine Jumala hoolde.

Ida kultuurides on kollektivism ja loomulik hierarhia üksikisikust olulisem ning vahel saab andeks pigem budismi viie käsu rikkumise kui grupihuvide reetmise. Suurim grupp on inimkond.

Rahvarinde ühtsustundele rajatud tegevus suutis Eestis tuhat korda enam kui miljoni inimese isiklik jõupingutus enne seda. Kollektiiv annab turvalisuse ja vabaduse koos au- ja häbitundega. Kui maa kuulus rahvale, olid mõnedki valmis fosforiidikaevandamisele kasvõi elu hinnaga vastu astuma, nagu nad nüüd loodavad selle eest raha saada. See toob kaasa vaesuse ja saastamise ning rikkus läheb väliskapitalile. Maa eraomand sundis peremehi raha saamiseks metsa maha võtma ega innusta uut istutama. Linnadest võib rohelusega uhkustada Tallinn, kuid Tartu roheline kesklinn täitub kolearhitektuuriga.

Võib-olla on kapitalismi paljukiidetud vabadus hoopis liberalism, et mitte öelda: orjus?

Moraal

Jaapani kultuur peab loodust ja kultuuri võrdseks. Rahvausundi shinto järgi on inimene looduse osa, mitte peremees, nagu Piiblist lähtuvad religioonid arvavad. Sellel pole ühtset eetilist süsteemi, pühakirja ega dogmaatikat. Jaapanlane peab end puhtaks. Endō kirjeldatud tänavate räpasus iseloomustas Euroopat. Meie iluaiad ja kalmistud sarnanevad jaapani aedadele, kus kivid sümboliseerivad tarkust, liiv või vesi headust. Nende kamid on sarnased eesti haldjatele, irdhingedele ja pühakutele; esivanemate kultus on sisuliselt sama. Usk ja moraal vajavad kombeid, et sisu kaduma ei läheks. Eesti ei tohiks elamisluba anda kellelegi, kes meie komberuumi ei austa.

Kui „Kevadest“ tuntud Julk-Jüri arvates tuli inimesel oma hinge eest hoolt kanda, siis Huineng (7.–8. s. Hiinas) jõudis kõrgeima valgustatuseni, mõistes, et meis kõigis on Buddha puhas meel. F. Štšerbatskoi nägi budismi üleolekut teistest religioonidest kurja juureks oleva „Mina“ puudumises, mistõttu ei saa olla „minu oma“ ega endale vastanduvat „teist“. Jaapanlasele jääb oma „minast“ olulisemaks vestluskaaslane, kelles hea tunde tekitamiseks ta naeratab. Kollektivistlik moraal näeb rikkuses pattu, protestantism ja liberalism – pühadust.

Seetõttu õnnestus kergelt kogu eesti rahva vara riisumine ja erastamine. Maailma eetiline jaotamine heaks ja kurjaks lõhestab terviku. Eesti Kongress hävitas meie harmoonilise tuleviku võimalused. Rahvastiku hääbumine ja eesti keele taandumine ei anna parempoolsetele poliitikutele täit õigust Eesti Vabariigi 100. aastapäeval osaleda.

Jaapani nimi Yamato tähendab suurt kooskõla.

Eurooplase uhkuseks olev südametunnistus osutub enamasti kasumit ja naudinguid maksimeerivaks arvutiks. Ususõjad on peetud just seesmise sunni ajal; usk võib olla üks egoismi vorm, viitab Endō. Kristlus ülistab ja põhjustab kannatusi, kuid budismi eesmärk on neist vabaneda, mõlema ideaal on kaastundlik armastus.

Xavier nägi jaapanlastes kõige õilsamaid, andunumaid ja usklikumaid inimesi maailmas. Piiskop Valignano arvates ületasid nad viisakuses ja kasvatuses eurooplasi. Tõlk ja ajaloolane Luis Frois märgib, et neile on au olulisem kui elu.

Jaapanlased elasid kohutavate kollektiivsete karistuste hirmu all, mis paraku olid seaduslikud. Poliitilistel põhjustel põletati elusalt kümneid tuhandeid, millest Endō „Vaikus“ sõnagi ei räägi. Selle kirjutamise ajal oli Tokyos tapmisi 13, vägistamisi 14 ja röövimisi 300 korda vähem kui New Yorgis. USA toodangus on üle 10 korra rohkem praaki kui Jaapani omas.

Poliitika

Enne kui riiki ühendav Toyotomi Hideyoshi veerandmiljonilise armeega Kyūshū saare alistas, olid selle kolm ülikut andnud truudusvande paavstile. Nipponi-maa delegatsioon oli Euroopast tagasi. Jaapanis polnud teadmata, et Hispaania kuninga auks nimetatud Filipiinid olid iseseisvuse kaotanud, India aga Goa sadama kaudu sattunud sõltuvusse Portugalist. Täiesti teadmata ei olnud Ameerikas toimunud genotsiid ja Portugali tugipunktide süsteem ümber Aafrika, kust orje ja väärismetalle välja veeti. Lissabon oli maailma orja- ja vürtsikaubanduse pealinn. Ainult Korea jäi iseseisvaks. Selle vallutamine oli Toyotomil nurjunud.

1587. aasta 18. ja 19. juunil andis Toyotomi Hideyoshi kaks edikti, mis jätsid ristiusu vastuvõtmise rahvale vabaks, kuid käskisid misjonäridel 20 päeva jooksul tapmisähvardusel lahkuda. Seda korrati 25. juulil. Mõnede arvates tekitasid Jaapani suurimas väejuhis meelemuutuse subjektiivsed asjaolud nagu end jumaluse kehastuseks pidada laskev ülbus, naistemaius, ägedus, kui Portugali laev ei allunud korraldustele või purjus pea.

Selguse toovad tema viis küsimust piiskop G. Coelhole. Miks sunnitakse ristiusku vägisi vastu võtma? Miks hävitatakse shintoistlikke ja budistlikke pühamuid ning jälitatakse nende vaimulikke? Miks lubatakse jaapanlasi orjadeks müüa? Poliitilise virgumise tõi ühe portugali madruse hooplemine: meie kuningad saadavad maale, mida tahavad vallutada, misjonäre, ja kui neil on edu, siis sõjaväe (A. A. Iskanderov). Seega ei käinud võitlus mitte rituaalide, dogmade, südamete või mõistuse, vaid poliitilise ülemvõimu pärast.

Nagasaki

Kristlaste esimene tõsine tagakiusamine Jaapanis algas 1597. aastal, kui teiste hirmuks kuus frantsisklast ja 20 jaapanlast aeti piinamiste ja mõnituste saatel Kyōtost Nagasakisse ning löödi seal risti. Olukord oli teravnenud neli aastat varem, kui jesuiidid kaotasid ristiusustamise monopoli ja Hispaania kerjusmungad asusid oma usku raevukalt peale suruma. Paavst Clemens VIII legaliseeris toimunu 1600. aastal.

Samal ajal jõudsid saareriiki hollandlased, kellel oli käsil Indoneesia alistamine. 1614. aastal saadeti kamide maalt välja 117 jesuiiti ja 82 kerjusmunka, kelle hooleks oli 0,6 miljonit katoliiklast. 1630. aastal keelati Tõusva Päikese maal igasugune Euroopat või kristlust puudutav kirjandus ning sümboolika. Kolm aastat hiljem asutas šōgun Tokugawa ristiusu väljajuurimiseks budistliku inkvisitsiooni. Samal aastal sunniti Roomas piinamise abil Galilei Galileod loobuma Koperniku õpetusest. Ta oli ka esimene inimene, kes mõtles eksperimendi vormis. 1640. aastal alustas juutide põletamisega Portugali inkvisitsioon. Keelatud kirjanduse eest ootas Pürenee poolsaarel surm.

Kogu loole pani punkti 37 000 valdavalt kristlase ülestõus kõrgete maksude vastu Shimabaras, millest osavõtnud 1638. aastal hukati. Aasta hiljem keelati kõigil surma ähvardusel maalt lahkuda või siseneda sinna.

Erand tehti kahele Hollandist saabuvale alusele, kes tohtisid aastas randuda vaid Djima tehissaarel Nagasaki lahes – sedagi üksnes põhjusel, et jaapanlasi huvitas maailmas toimuv. Oma surnud tuli neil merre visata, sest eurooplase laip polnud maamulda väärt. Selleni olid viinud eurooplaste omavahelised intriigid ja pealekaebamised. Märtritena oli hukkunud vähemalt 3000 kristlast.

USA sõjalise kallaletungi ähvardus sundis Jaapanit 1853. aastal oma sadamad avama. Naftaga varustamisest ära lõigatuna ründas Jaapan 7. detsembril 1941. aastal Pearl Harbori mereväebaasi, mis viis USA astumiseni Teise maailmasõtta. 1945. aastal USA heitis 6. augustil Hiroshimale ja 9. augustil Nagasakile aatomipommi – 50 000 inimest hukkus kiiresti, 30 000 pärast pikemat piinlemist. Selle sündmuse mälestusmärgiks oleva inimfiguuri parem käsi osutab nimetissõrmega otse taevasse, vasak käsi sisendab rahu.

KARL LUST,  vaatleja

[esiletõste]    Eurooplase uhkuseks olev südametunnistus osutub enamasti kasumit ja naudinguid maksimeerivaks arvutiks.

[fotoallkiri]     IDA JA LÄÄS: Kümme aastat tagasi külastasid Eestit Jaapani keiser Akihito ja keisrinna Michiko. 2017. aasta alguses jooksis kinodes USA filmilavastaja Martin Scorsese linateos „Vaikus“ (2016), mis jutustab kõige euroopaliku keelamisest Jaapanis.Foto Scanpix

*) Kami ehk pühamu jumal on jaapanlaste animistlikus usundis šintoismis jumalik loodusjõud. Kami võib olla ka mõni „Kojikis” või „Nikongis” mainitud jumalaist ja ka mõni ajalooline isik. (VIKIPEEDIA)

Jaga |