Valimisliitudest mitme kandi pealt

Meeldetuletuseks üldist

Peaksime olema valimisliitudega päris harjunud. Linnade ja valdade volikogude valimistel teame neid päris algusest peale - 1993. aastast, kui erakondi valimistel õieti veel polnudki.

Väike meeldetuletus: 1993. a. valimistel oli väljas pisut üle 100 erakondliku valimisnimekirja, 1999. a. olid need kasvanud peaaegu kahekordseks. Kuid samal ajal  ehk siis eelmisel kümnendil oli Eestis omavalitsusi  250 ringis. Nii oli 1993. a. erakondade poolt katmata umbes 2/3 kõikidest omavalitsusest. 1996. a. oli see näitaja langenud (3/5) ja veel isegi 1999. a. valimistel ei tulnud ligikaudu pooltes omavalitsustes ükski erakond oma lipu all välja. 

Valimisliitude ülekaal (hulgaliselt võetuna) oli toona masendavalt suur. 1993. a. oli neid umbes seitse korda rohkem kui parteilisi nimekirju. 1996. a. oli see ülekaal vähenenud viiekordseks ja 1999. a. umbes kolmekordseks, aga ikkagi oli neid nii palju, et erakondadele koht kätte näidata.

Häälte vahekord oli rohkem erakondade kasuks: 1993. a. said parteide nimekirjad umbes veerandi kõikidest häältest, 1996. a. juba umbkaudu 40% ning 1999. a. jagunesid erakondade ja valimisliitude toetajad praktiliselt pooleks.

Alates  2002. a. valimistest kaldus ülekaal parteide kätte. Erakondlike nimekirjade hulk ületas valimisliitude omi juba kolmekordselt ning 2005. a. kasvas see vahe ligikaudu neljakordseks. Väga jõudsalt vähenes nende omavalitsuste hulk, kus kandideerisid ainult valmisliidud - 2002. a. oli selliseid 14 ning 2005. a. langes nende hulk kaheksani. Toetus erakondlikele kandidaatidele kasvas - mõlematel valimistel oli see umbkaudu 80%.

Sellistel suurtel muutustel peavad olema omad põhjused. Suuremaid on vast ehk kaks.

Kõige loomulikum on seda seletada erakondade arenguga. Viisteist aastat tagasi polnud erakondlikke organisatsioone isegi kõikides linnades, valdadest rääkimata. Nüüdseks on suuremad erakonnad suutnud moodustada oma organisatsiooni peaaegu igal pool.

Teine põhjus tuleneb päevapoliitikast. Mäletatavasti üritas Riigikogu nii 2002. a. kui ka 2005. a. kohalike valimiste eel valimisliite ära keelustada. Asi läks mõlemal korral lõpuks Riigikohtusse, mis andis valimisliitude olemasoluks õiguse. Kuid isegi sellel poolikul keelustamisel olid olemas tagajärjed - paljud kohalikud poliitikud otsustasid ennetada aja kulgu ning ühineda ühe või teise erakonnaga.

Kas 2009.a. valimised on erandiks?

Praeguste valimiste puhul tuleb meelde jätta teistsugused arvud. Nimekirju on rekordarv - enam kui 900. Kuid see rekord on saavutatud just valimisliitude hulga kasvu tulemusena. Suhe erakondlike nimekirjade ja valimisliitude vahel on ümardatult 2:1. Seega moodustavad valimisliidud kõikidest nimekirjadest kolmandiku, tegelikult isegi pisut peale. Ka sellisel muutusel peavad olema põhjused.

Arvan, et esmaseks põhjuseks saab pidada usalduse vähenemist erakondade vastu. Valijate küsitlused umbes kümmekond aastat tagasi näitasid, et erakondi usaldab - kas siis vähem või rohkem - umbes 40% valijatest. Praeguseks on see näitaja langenud umbes viiendikuni. Kuna aga poliitika tegemisest pääsu ei ole, siis häälte ja usalduse võitmiseks näevad paljud väljapääsu valimisliitude moodustamises.

Edasi, seekord Riigikogu ei kavatsenudki valimisliite keelustada. Võib oletada, et paljud mitte-erakondlikud poliitikud said sellest julgustust.

Kolmandaks, Europarlamendi valimiste tulemused andsid samuti mitte-erakondlikele poliitikutele julgust juurde. Neil valimistel üksikkandidaatide poolt antud peaaegu 30% häältest ärgitab kindlasti mõtlema selle saavutuse kordamisele.

Ära ei tohiks unustada ka tõsiasja, et paljude valimisliitude taga seisavad tegelikult erakondlikud kandidaadid. Eks neid olnud ka varem, kuid seekord paistab see võte eriti laialt kasutusel olevat. Rahvaliitu võib muidugi mõista, kuid arvestagem, et see erakond etendab olulist rolli enam kui 150 valimisliidus. Seda teades pole täiesti mitte-erakondlikke valimisliite sugugi nii palju, kui esmapilgul paistab.

Valimisliitudel on plusse...

Valimisliidud on osa kodanikuühiskonnast. Nende ülesanne on teha poliitikat - nii nagu teevad seda erakonnad ja üksikisikudki. Seal, kus erakonnad on nõrgukesed või puuduvad hoopiski, langeb poliitikategemise põhiraskus paratamatult valimisliitude õlgadele. Selles tähenduses tuleb aeg-ajalt tänada õnne, et valimisliidud üldse on olemas.

Valimisliitude moodustamine on võrdlemisi lihtne protseduur. Tänu sellele suudavad need ühendused olla paindlikumad, kui kaunis jäiga skeemi alusel tekkinud  erakonnad.

Teine pluss võib peituda kohalikele oludele häälestumises. Erakondliku tegevuse põhirõhk asetub üleriiklikele probleemidele: kuidas seadusandliku tegevuse kaudu kaitsta ennekõike oma toetajaskonna huve ja selle raames seista kogu ühiskonna eest ning mitte teha liiga teistele. Seadusandlikus tegevuses tulevad välja maailmavaade, üldised poliitilised suundumused ja kõik see, mida on võimalik iseloomustada kui riigile vajalikku tegevust.

Kohalik tasand on praktilisem. Omavalitsus tegutseb seadusandlikus raamistikus, kuid tema esmane ülesanne ei ole mitte selle muutmine, vaid selle sees kogukonnale oluliste küsimuste lahendamine. Muidugi saab sellega arvestada ka erakonna kohalik organisatsioon. Kuid samas võib see kohalik organisatsioon olla oma tegevuses kammitsetud:  mingi kogukonnale oluline tegevus võib minna vastuollu erakonna üldisemate arusaamadega, erakonna keskkontori tegevus võib kohalikule organisatsioonile tunduda piirangute kehtestamisena, kohalik organisatsioon võib võimalike liitlaste otsingutel tajuda survet erakonna kui terviku poolt. Ilmselt annab seda loetelu ka jätkata.

Valimisliit võib olla erakonna peegliks. Kui nende liitude populaarsus kasvab väga tuntavaks, peavad erakonnad peeglisse vaatama - midagi on tehtud valesti!

... aga ka miinuseid

Tavaliselt kõige tõsisem etteheide valimisliitudele on seotud arusaamaga nende vastutamatusest: erakonnad on püsivad, kindlate seisukohtadega, ning seetõttu võib neid usaldada. Valimisliidud on aga ühekordsed ühendused, mille abil on lihtne valijat petta. Kas on sellistel väidetel ka mingi tõestus taga? Paraku küll.

Siiani toimunud valimistel on erinevates kohtades välja tulnud 2357 kodanike valimisliitu. Kuid nendest 1670 ehk ligikaudu 70% on olnud ühekordsed. Ja ka ülejäänud 30% ei ole esindatud ühesuguselt. Võtame nende hulgast välja valimisliidud, mis on kandideerinud neljadel ja viitel valimistel - neid on kokku 170 korda, mis kõikidest kandideerimistest moodustab ainult 7%. Kõikidel valimistel on osalenud 10 valimisliitu, mis teeb 50 korda - suhtarvuna 2%.

Loodan, et valimisliitusid asutanud poliitikud on alati  olnud seda meelt, et nemad tegutsevad kui mitte igavesti, siis vähemasti pikka aega, kuid tegelikkus räägib siiski teist keelt. Eelmisel korral - 2005.a. valimiste eel - tehti paikkondlike poliitikute poolt katse asutada Kohalike Valimiste Erakond. Eks selle katsega - mis küll paraku jäigi ainult katseks - tunnistati, et ilma erakonnastumiseta on keeruline hakkama saada ka kõige väiksemates ja kõrvalisemates omavalitsustes.

Siit kasvab välja ka järgmine miinus.

Valimisliit peab tegutsema üksi. Sageli sarnaneb see jalgratta leiutamisega, kuna võib puududa teave, et näiteks 10 aastat tagasi ühes teises volikogus lahendati ligikaudu sama probleem neid ja neid abinõusid kasutades lõpuks edukalt. Olles osa erakonnast, on niisugune  info lihtsamalt kättesaadav. Valimisliidul on aga alati oht kapselduda ja niiviisi ka isoleeruda. Seda on küll võimalik propageerida sõltumatusena, kuid kogukonna huvidele vastav mõistlik lahendus võib jäädagi leidmata.

Lõppude lõpuks peab keegi ka arvestama üht natuke ebameeldivat, kuid tegelikku elu silmas pidades olulist asjaolu. Kas rahasid kontrolliv keskvõim toetab meelsamini oma mõttekaaslasi ja nende liitlasi või suhtub ta asjadesse erakordse neutraalsusega ega pane tähelegi, et kuskil omavalitsuses on võimul poliitikute ühendus, kes näeb erakondades ja erakondlikus poliitikas ainult halba?

 REIN TOOMLA

Tartu Ülikooli riigiteaduste instituut

[esiletõste]  Kui valimisliitude populaarsus kasvab väga tuntavaks, peavad erakonnad peeglisse vaatama - midagi on tehtud valesti.

Jaga |