Ruuporitega turuplatsile?

Raimo Männis,      12. märts 2003


Seekord ei maksa küll valimistulemuste ja eelküsitluste tulemuste erinevuse pärast küsitlusfirmasid süüdistada. Nad ennustasid ilmselt õigesti, et Keskerakonna toetajaid oli enne valimisi 30-33%. Et valimiste tulemused teistsuguseks osutusid, põhjustasid mõned päevad enne valimisi Keskerakonna aadressil öeldud räiged ja kahtlase kvaliteediga süüdistused, mis teatud ringkondade poolt täpselt ajastatud olid. Nagu ilmselt ka Tallinna linnavolikogu liikmele Vladimir Panovile süüdistuse esitamine just vahetult enne erakondade valitsuskoalitsiooni moodustamise läbirääkimisi. Asja uuriti juba ammu, süüdistuse esitamiseks oodati aga kõige mõjusamat momenti. Kui kohus leiabki hiljem Panovi süütu olevat, on vajalik tulemus juba saavutatud.
Igasuguseks võitluseks on vaja relvi. Poliitilise võitluse relvadeks on massikommunikatsiooni vahendid - ajakirjandus, raadio, televisioon. Need relvad on kahjuks peamiselt ühe poole käes. Meie suuremad ajalehed Eesti Päevaleht ja Postimees on mõlemad kõvasti paremale kaldu. Vaba ajakirjanduse esindajateks neid küll pidada ei saa. Isegi lugejakirjade rubriiki võetakse peamiselt ühesuunaline materjal. Teisesuunalist materjali kärbitakse lausa sisu moonutamiseni, nii et see naeruväärseks või ebausutavaks muutuks.
Telesaadete ühesuunalisuse heaks näiteks sai ETV Valimisstuudio 1. märtsil. Pidi olema erakondade peaministrikandidaatide küsitlemine nende tegutsemise kohta, kui nad valituks osutuksid. Saade kujunes aga ebaobjektiivseks Keskerakonna peaministrikandidaadi suhtes, lausa vihaseks mitteteemakohaseks kallaletungiks Postimehe esindaja Kalle Muuli poolt. Saatejuhid ei suutnud või ei tahtnud teda pidurdada ja saadet õigetele rööbastele tagasi suunata.
Kuna ajakirjanduses valimiste eel teiste erakondade vigu ei otsitud ega kajastatud või tehti seda leplikumalt, siis valimiste ajaks jäigi valijatele mulje, et Keskerakonna vead on kõige suuremad.
Miks näiteks Res Publica juhi käest ei küsitud, kas õiguskantsleri kohast loobumine käis tema arvates korrektselt, ametinimetusele kohaselt? Kas selline saabki olema kord, mis nende lipukirjaks oli? Kord peab riigis muidugi olema, aga tähtis on ka see, kuidas ja kelle huvides seda kaitstakse. Kõige tugevam kord on politseiriigis, kus keegi oma arvamust välja ütelda ei julge. Vapside loosung kolmekümnendatel aastatel oli ka kord.
Kuna rahvahulkade informeerimise, mõjutamise ja töötlemise moodsad vahendid on ühe poole - rahakate ringkondade käes -, siis mida teha teise poole huvide kaitsmiseks? Kas ruuporiga turuplatsidele?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)