Vimmast ja vabanemisest

Edasi jälgisin järjest suureneva huviga, kuidas see meie elu veelgi sõbralikumaks ja hoolivamaks tegemine võiks välja näha? Kohe sai selgeks, et R.T. ei ole (või ei taha olla?) Eesti eluga kursis. Eeskujuks tuuakse Soome ja Ameerika ühiskondi, aga vähemalt Tartu ja Otepää kauplustes kohtab inimesi, kes ei oska õigesti (ehk R.T. tõekspidamiste järgi) käituda.

Kas kõneleja tõesti ei tea enamiku tänapäeva laste ja lastevanemate viletsat majanduslikku olukorda, millest pool sammu väärikuse kaotamiseni? Hetkeks tuli minus esile küünik, kes küsib: "Mitu koolitulistamist on aset leidnud Tartus ja Otepääl?" Veel pole meil nii kaugele jõutud, kuid samas tean: äärmuslikud tingimused loovad äärmuslikke ja traagiliselt lõppevaid olukordi. Heaoluühiskondades on see kätte jõudnud ja viletsuse jätkudes pole meilgi head loota.

R.T. teatab, et "meie ajalugu on olnud selline, et meie hea ja ilusa ütlemise sõnavaragi on roostes". Soomlased ja ameeriklased tuuakse taas eeskujuks. Olin just küüniku rolli kõrvale heitnud, kui tundsin, kuidas mu vererõhk kohinal tõusma hakkas. Kas R.T. tõesti pole märganud, et eestlased on olnud usinad õpilased, kes imikutest raukadeni on õppinud omi tundeid väljendama kolmes maavillases variandis: "vaaauu", "dziizus" ja "omaigaad". Kas pole imeline? Multikultuurne? Globaalne? Internatsionaalne?

R.T. teab, et "ükskord lahvatab vimm... Vimm... Jah, seda on meil veel sees. Vimm nende vastu, kes vimma on põhjustanud - see vallandub harva, sest nemad on liiga tugevad. Aga vahepeal ei püsi vimm rinnas, vaid otsib väljapääsu. Ta suundub nende vastu, kes on meile kõige ligemal - omade vastu, oma laste vastu". Tõsi ta on! Kuigi väga valus kuulata. Aga lahendus? R.T."teab", et piisab hääletooni muutusest, heast sõnast meie kodudes. Ja nii me saamegi R.T. arvates tunda, et "elades vabanenud maal, oleme ka ise saanud vabaks mineviku varjudest".

Ei, paljude poolt lugupeetud professor! Täna valitseval üleüldisel, kõiki ja kõike hõlmaval valede, petmiste, varastamiste, ülekohtu ja õig(l)usetuse ajastul on kõik meie allesjäänud ausad ja ausameelsemad inimesed juba vähemalt kümmekond aastat tagasi tasalülitatud, ja üksikuid hüüdjate hääli kas naeruvääristatakse, kasutatakse omakasupüüdlikult või ei panda tähelegi. Minu vimm lõppeks, kui saaksin "mineviku varjudele" ammendava seletuse.

HEIKI KORTSPÄRN, parteitu patrioodist pensionär

Jaga |