Leppigem juba ükskord minevikuga

Anton Jõks,      22. juuni 2005


Pronkssõdur on lihtne sõjamees, kelle taolisi langes miljoneid. Langetatud päi ja relvaga leinab ta oma tapetud kaaslasi. Surnud ei vaja midagi, nad on rahul kõigega – kas me hooldame või lõhume nendele püstitatud mälestusmärke. Meie teha on, kas jääme tsiviliseeritud demokraatideks või muutume barbariteks.
Mõttetu on unistada sellest, et pronkssõduri ees süüdatud igavese tule juures annaksid leegionär ja rahvuskorpuslane lepituseks teineteisele kätt. Vanem põlvkond ei lepi nagunii kunagi omavahel ära, aga noored ei peaks seda vihkamise teatepulka nendelt enam üle võtma.
Kord peaksime siiski juba olnuga leppima, sest seda ei saa enam muuta. Läänemaailm on sellest aru saanud ning isegi suured vaenlased prantslased ja sakslased on ära leppinud. Saanud Euroopa Liitu ja NATOsse, püüame nüüd eestlase jonniga suurriike omavahel tülli ajada.
Kesknoored peaksid kõiki üles kutsuma leppimisele ja koos edasi minema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)