Kas siis selle maa keel...

Ühendavast vaimust kantuna reageerin alati, vahel ehk liigagi emotsionaalselt, katsetele pisendada seda, mis tähendab meie rahva püha konstitutsioonilist tahet jääda püsima oma keeles ja kultuuris.

Kes võib, kes ei või

Kui pikalt valitsusvastutust kandnud koalitsioonipoliitik (IRL) kirjutas perepoliitilisi väärtusi taastama ning lastele valimisõigust andma kutsudes: „Eesti riik põeb surmatõbe", ei järgnenud avalikkuse valulist reaktsiooni. Omavahel tulebki asjadest otse rääkida, naabrite õlale ei lähe me nutma ega hädaldama. Olen rääkinud vajadusest taasühendada Läänemaa Eestiga, taastades Haapsalu-Tallinna raudtee. Eks lähitulevik näita, millist vaimsust kannab majandusminister Juhan Parts. Sellepärast astun alati selgesti välja ükskõik kust tulevate katsete vastu lõhkuda meie rahva püha konstitutsioonilist tahet püsima jääda oma keeles ja kultuuris.

Pikalt valitsusvastutust kandnud koalitsioonipoliitik (IRL) kirjutas: "Eesti riik põeb surmatõbe" - ja mitte keegi ei teinud väljagi. Ent andis Yana Toom mõista, et eesti keelel pole tulevikku... ja mitte keegi ei saa enam öelda IRL-i juhile Reinsalule: „Laula, laula, pappi!" Mis ühe jutuna oli nagu hane selga vesi, tuli teiselt nagu kirvehoop.

Minu hinnangul märgistas Toom problemaatika vales keskkonnas. Ning osutas ta just IRL-ile teene, pakkudes end kergeks propagandasaagiks. On traagiline kõigile meile, kui kujunenud olukorda naudivad koos nii Yana Toom kui ka IRL-i erakond. Kord oli juba analoogne olukord Jevgeni Kogani ja Isamaaliidu vahel. Südamest rõõmustasin, et selline kooslus kadus pikki aastaid tagasi.

Aeg näitas, et rõõmustasin liiga vara.

Meie mure

Yana Toom tematiseeris eesti keele s(t)aatuse oma poliitilise usaldusväärsuse hinnaga. Pani kirve alla omaenese poliitikukaela. Aga see on tema isiklik mure. Võib-olla ta ei hooligi sellest, sest eestimeelse arvamusruumi võitmine oma usaldusväärsusega pole talle ehk tähtis. Kitsas poliitiline pragmatism!

Meie mure on muus. Toomi poliitiline egoism ja efektitsemine välisajakirjaniku ees tõi ilmsiks need väärtused, millest me oma riigi rahvana ei kavatse taganeda.

Eesti Keskerakonna programm ütleb: „Eesti rahvas on loonud aegade jooksul oma identiteedi, mis väljendub meie keeles ja kultuuris, kommetes, tavades, arusaamas vabadusest ja vastutusest. Need on väärtused, mille hoidmise ja kaitsmise peab tagama riik."

Ja kui riik seda ei suuda, siis: „Elujõuline kultuur on kogu meie rahvuse elujõu tagatis ning järjepidevuse ja kestmise alus... Selle säilitamine on meie kohus ja ülesanne." Isegi kui me täna näeme, et riigist on tehtud kasumlik koalitsiooniparteide eraettevõte, peame rahvana veelgi kindlamalt seisma just nende väärtuste pinnal, mille tahame oma riigis ühel päeval uuesti maksma panna.

Probleem ei ole filosoofiline. Me teame ju, et kõik kultuurid, kõik keeled, kõik riigid surevad millalgi. Isegi planeet Maa kukub kunagi Päikesesse, nagu kinnitab IRL-i ridadest Ene Ergma. Aga sellest hoolimata keeldun suhtumast oma riiki ühepäevaperemehena. Rahvana on meil moraalne kohustus elada iga päev niisuguse vastutustundega, nagu elaksime igavesti. Me ei ole oma riigis ühepäevaperemehed. See ühelt poolt sügavalt isiklik, tunnetuslik peremehe vastutus oma maa, oma rahva, oma keele ja kultuuri ees peab saama meie sõnumiks ka väljaspool seisjatele. Seda peab nägema ja tajuma kogu maailm - Venemaa, Ameerika Ühendriigid ning Euroopa Liit eelkõige!

Pühad tekstid

Meie rahvusel on omad pühad tekstid. Üks esimesi neist pärineb Kristjan Jaak Petersonilt: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" - teistes keeltes ei ole neil ridadel mõtetki!

Ja teine: „Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus: meie otsaette on kirjutatud elusõna! Meie silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud, hoovab elu! Meie ulatame käed pilvede poole! Meie sammume suure sihi poole: meie tahame elada ja kirjutada aegade-raamatusse..." Kuni me mäletame ning järgime seda Anna Haava loitsitud ühisvannet, ei ole me kadunud rahva ega kultuurina.

Küsimus on eeskätt moraalne. Sellepärast annab kallaletung rahvusmoraalile minu meelest selgema ja laiema tähenduse sõnapaarile „moraalne värdjas", mis laienes amoraalsetelt riigijuhtidelt nüüd ka ühele Riigikogu liikmele, kes teenib riiki oma rahvale silma vaatamata. Kui Eesti enda poliitikud tallavad jalge alla eesti rahva moraali, siis ei pea rahvas moraalselt mitte järele andma, vaid koonduma ja tugevnema.

„Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere, me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere... mis tõuseb me vastu tige... ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad..." - nii kirjutas nõukogude ajal Paul-Eerik Rummo, nüüdne valitsuse andunud õigustaja.

Keskerakonna programm ütleb: „Eesti rahvas on loonud aegade jooksul oma identiteedi, mis väljendub meie keeles ja kultuuris, kommetes, tavades, arusaamas vabadusest ja vastutusest. Need on väärtused, mille hoidmise ja kaitsmise peab tagama riik." Kui riik seda ei suuda, siis: „Elujõuline kultuur on kogu meie rahvuse elujõu tagatis ning järjepidevuse ja kestmise alus... Selle säilitamine on meie kohus ja ülesanne."

Meie kohus. Meie ülesanne. „Kuni siin maal leidub veel põlvepikkune poisike või tüdrukuke..."

Ma olen öelnud.

JAANUS KARILAID, Haapsalu volikogu esimees

[pildiallkirjad]

JAANUS KARILAID: „Isegi kui me täna näeme, et riigist on tehtud kasumlik koalitsiooniparteide eraettevõte, peame rahvana veelgi kindlamalt seisma nende väärtuste pinnal, mille tahame ühel päeval uuesti maksma panna."

VEERANDSADA: Täna täpselt kahe kuu pärast, 13. aprillil möödub 25 aastat hetkest, kui Edgar Savisaar kutsus telesaates looma Rahvarinnet.

Jaga |