Õigeusklikud otsivad õiglust

KESKNÄDAL,      10. aprill 2002





Ajakirjandus on avaldanud hulga materjale riigiametnike seisukohtadest õigeusklike kirikutüli kohta. Sõna on saanud ka kanooniliselt Konstantinoopoli patriarhile alluva Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku esindajad, kuid teise poole sõnumit on seni edastatud tagasihoidlikult.
Et lünka täita, toob Kesknädal ära Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku avaliku kirja, mis selgitab usklike seisukohti. Kiri valmis möödunud aastal, mistõttu esinevad seal kolmikliidu valitsusliikmete nimed. Dokument on edastatud Euroopa Liidu juhtorganeile ja mitmele rahvusvahelisele usu- ja inimõiguste organisatsioonile. Eestis pole järgnevat kirja, mille Kesknädal avaldab mõningate kärbetega, avalikult publitseeritud.

KONFLIKTSITUATSIOONI ÜLEVAADE, MIS KUJUNES EESTIS SEOSES RIIGI SEKKUMISEGA ÕIGEUSU KIRIKU SISEASJADESSE

Me teatame, et meie riik täitevvõimu kõrgeima juhi EV Peaministri Mart Laari isikus (nagu see lähtub tema kirjast) jätkab sekkumist meie Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku liikmete kollektiivsetesse ja isiklikesse õigustesse, usuvabadusse ning isikute ühinemise vabadusse, mis on tagatud EV Põhiseaduse paragrahvidega 40, 48, 19 ja 9 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni paragrahvidega 9 ja 11.

Kuid peale sõna "Kirik" häirib eesti riigi esindajaid meie Kiriku nimes sõna "Eesti". Ja häirib eelkõige seetõttu, et nõukogude ajal oli õigeusklikke eestlasi tunduvalt vähem kui rahvusvähemustesse kuuluvaid õigeusklikke (koguseliselt aga oli eestikeelse jumalateenistusega kogudusi rohkem).
Pärast seda aga, kui enamus eestikeelsetest kogudustest läks Konstantinoopoli Patriarhi kanoonilise jurisdiktsiooni alla, jäi eestlasi meie kogudustes väga vähe järgi. Kuid õigeusulises mõttes ei või kirik olla rahvuslik. Ta on universaalne, sõltumata etnilise elemendi ülekaalust. Ühtne Üleilme Õigeusu Kirik, mille kõrgeim juhtimisorgan on Üleilmne Kirikukogu, täidab territoriaalse jagunemise printsiipi kohalikeks kirikuteks. Iga kiriku nimetus peegeldab mitte rahvuslikku prioriteeti, vaid näitab tema asukohta ehk kanoonilist territooriumi. Seetõttu nimetataksegi kirikut "kohalikuks". Kõige suuremat iseseisvust omavad teineteisest sõltumatud autokefaalsed kirikud.

Autokefaalsete kirikute kooseisus on autonoomsed kirikud, mis omavad suhtelist iseseisvust ja mis on sätestatud vastavas dokumendis (näiteks määruses või Tomoses). Kõige väiksem iseseisvuse vorm on piiskopkond. Võib öelda, et piiskopkond on kohaliku kiriku esmaseks vormiks.
Me oleme eesti riigi esindajatele korduvalt selgitanud, et sõna "Eesti" meie kiriku nimetuses ei tähenda mitte seda, et ta koosneb peaasjalikult eestlastest või Eesti Vabariigi kodanikest; ega ka mitte seda, et tema jumalateenistuskeel on eesti keel - see on üksnes viide tema kanoonilisele territooriumile. Just nimelt õigusest kanoonilisele territooriumile püütakse meid ilma jätta, taandades meid "vene välispiiskopkonna" tasemele, mis ülalmainitud riigiisade arvates asub Konstantinoopoli Patriarhaadi kanoonilises jurisdiktsioonis oleva autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kanoonilisel territooriumil. Surudes meile peale "Eestis asuva vene piiskopkonna" staatust, püütakse meile anda immigrantide kiriku või geto-Kiriku staatust või "teise sordi inimeste" Kiriku staatust. S. o sellise kiriku staatust, mille liikmeks pole nagu sobiv kuuluda inimesel, kes muretseb oma ja oma laste heaolu eest.
Sellega osutatakse õigeusklikele moraalset survet: neid isikuid, kes ei soovi tunda ennast immigrandina, kes on väsinud ebakindlustundest homse päeva ees ja hirmust võimude vägivalla ees (näiteks Valgas, kus koguduse liikmed olid sunnitud lahkuma oma pühakojast ja algul tegema endale pühakoja eramajas, hiljem aga ehitama endale uue pühakoja), sunnitakse valima kogudust ja isegi usku mitte südametunnistuse järgi, vaid muude põhimõtete ja arusaamade järgi. Keegi ju ei soovi tunda ennast teisejärgulisena ja ebakindlana homse päeva ees. Vähe on neid, kes on vaimustuses teadmisest, et nad on tagakiusatavad Tõe eest.

Kui vaadelda õigeusu tähtsust integratsiooniprotsesside aspektist, siis just meie autonoomse Kiriku (vastava väärilise õigusliku staatuse olemasolu korral) tihe side Vene Õigeusu Kiriku vaimsete ja usuteaduslike keskustega tagaks vaimse-kultuurilise baasi traditsiooniliselt õigeuskliku venekeelse elanikkonna integreerimiseks Eesti ühiskonda Kuid on küllaldast alust arvata, et just see teebki riigimehi valvsaks, kuna nad mõistavad ja tõlgendavad mõistet "integratsioon" väga omapäraselt.
Fakt, et Kirikute ja Usuühenduste Registris eksisteerib õigeusu kirik, ei lükka ülalöeldut ümber. Vastupidi, kes, kuidas ja mispärast oli registreeritud "Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku" nime all, iseloomustab Eesti võimude, kelle esindajateks on nii Vabariigi President Lennart Meri, Peaminister, siseminister ja paljud muud mõjukad isikud, kontseptsiooni. Need ametiisikud ignoreerivad järjekindlalt ajaloolist ja kanoonilist tõde ja oma riigi seadusi ainsa eesmärgiga - mitte lubada õigusliku järjepidevuse struktuuri Kirikule, kes omab Venemaal oma vaimset keskust.
Ülalnimetatud olukorras on raske vastu seista eesti ühiskonnale pealesurutud arusaamale meie Kirikust kui "okupatsioonikirikust" ja seetõttu ka täieõiguslikuks kirikuks mitte väärt olemisest. Kuid lähtudes Eesti seadustest ja rahvusvahelise õiguse normidest on tal selline õigus olemas ja selle õiguse realiseerimiseks vajab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik rahvusvahelise üldsuse toetust.
Lõpp

Toimetuselt: siseminister Ain Seppik on avalikult välja öelnud, et kirikutüli võib laheneda juba maikuuks ja Moskvale alluv õigeusu kirik registreeritakse. "Vene kiriku asjus oleme positiivsel lainel, " teatas minister ajakirjandusele. Siseminister usub, et kirikutüli lahenemisel hakkavad hargnema ka muud küsimused Eesti ja Vene suhetes. Seppik näeb eeskätt võimalust elavdada kaubavahetust, mida praegu takistavad Venemaa poolsed topelttollid.

Viimati muudetud: 10.04.2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)