Pidu iga päev

DIMITRI KLENSKI,      02. märts 2005


Varem, mil 8. märtsi veel ametlikult tähistati, jahmatas üks naisprofessorist feminist ajakirjanikku küsimusega, kuidas too suhtub naistepäeva. Vastuseks kõlas: "Tõeline mees tähistab naistepäeva iga päev."

Need, kelles kõik nõukogudeaegne allergiat tekitab, võiksid taolist ütlemist kasutada argumendina, et praegu ei tuleks seda päeva, mis juba nõukogude ajal kaotas oma ideoloogilise sisu, riiklikult tähistada. Paljukest siis neid mehi enam oligi, kes tähistasid naistepäeva kui rahvusvahelist naistöötajate päeva. Inimlikkus saavutas võidu lausideoloogia üle ning 8. märts muutus naistele lugupidamise ja austuse avaldamise päevaks.
Seda väidet kinnistab üks minevikuseik, mis seostub kuulsa vene näitlejanna Faina Ranevskajaga. Grupp nõukogude kultuuritöötajaid külastas Pariisis Louvre'i, kus maailmakuulus Mona Lisa seirab mööduvaid muuseumikülastajaid. Üks noormees grupist lausus: "Ja mida küll leidis temas Leonardo da Vinci?" Kultuurifunktsionääri õnnetuseks osutus tema kõrval seisma suur näitlejanna, kes andis tõusikule väärilise vastulöögi:
"Noormees! See daam on paljude sajandite jooksul vallutanud nii paljude meeste südamed, et tal on täiesti ükskõik, kas ta meeldib teile või mitte!"

Kalendri punane tähtpäev

Samamoodi on viimastel aastatel meilgi. Vaatamata võimulolijate vastumeelsusele teha 8. märtsist punane kalendripäev, on Eestis saanud naistepäevast mitteametlik tähtpäev, mil avaldatakse austust ja lugupidamist naisperele. Isegi kõige mornima olekuga meesterahvas otsib sellel päeval lapseliku hasardiga lillepoest oma abikaasale ja tuttavatele naistele sobivaid õisi. Just seetõttu, et 8. märts annab meeldiva põhjuse anda märku, kui tähtsad on naised meie elus. Ja väljendamaks lihtsalt ning inimlikult oma tänu selle eest, et nad on olemas.

Naine poliitikas

Ma ei pea paljude meie naispoliitikute karjääri edukaks. Kuid võrreldes meestega ei ole nende ebaõnnestumised nii jubedad. Olnuks meil riigi eesotsas naised, oleksime suutnud üsna paljusid rumalusi vältida.
Meie riigi keerulist üleminekuperioodi varjutavad eelkõige sotsiaalprobleemid. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et juhtpositsioonid hõivasid mehed, lähtudes ühiskonnas levinud ekslikust arvamusest, et mees on juht. Pole ju mingi saladus, et valimistel eelistavad ka naisvalijad anda oma hääle meestele. Kuigi nimelt naised suudaksid garanteerida poliitikas inimliku lähenemise neile probleemidele, mille lahendamisel peab võim rakendama brutaalseid otsuseid.

Eesti naine

Ei ole võimalik jätta tähelepanuta naiste rahvuslikku erinevust. Mille poolest erineb näiteks eesti naine venelannast? Muidugi oma tasakaalukusega. Samas aga ka oma sihikindluse, jonnakuse, iseseisvuse ja sõltumatusega.
Ühes mulle antud intervjuus märkis Liina Tõnisson, et kui Eesti oli veel agraarmaa, juhtisid tegelikult külaelu naised. Jah, formaalselt, vastavalt tolle aja õigusnormidele, oli eraomandi, ostu-müügi ja pärandusküsimustes meeste otsustusvõim vaieldamatu. Ent eesti naine polnud üksnes ema ja köögis toimetav perenaine. Naise õlgadel oli kogu küla majanduselu ja majandamise planeerimine. Mees oli pigem nende vajaduste täideviija ja seda tegelikkust oskas külaperenaine võõraste silmade eest varjata.
Taoline kaksikroll seletab arvatavasti, miks nii meil kui mujal maailmas elavad naised meestest kauem.
Mehed on rahutud, järjekindlusetud ja altid abielurikkumistele. Naised aga on rahulikud, põhjalikud ja meestele üllatavalt truud ning pere eest hoolitsevad. Nende najal püsib kodu.
Seega – just eesti naised on tõelised kodukolde hoidjad ja kõikvõimalike pisiasjade eest muretsejad, millest kujuneb isamaatunnetus. Meestel aga tuleb leppida tunduvalt väiksema rolliga. Nende ülesandeks on toita peret ja kaitsta riiki vaenlase eest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)