Mõni äärmusliikumine võib saada ühiskonna arengumootoriks

Minu arvamusi ei tule võtta üleskutsena rünnata farme. Püüan vaid edasi anda ühiskonnas pingeid ja agressiivsust tekitavaid varjatud mehhanisme. Sest loomaõiguslikke ega nn anarhistlikke liikumisi ei tekiks, kui poleks riivatud osa inimeste tundeid ja vajadusi.

Kas loomade suhtes toime pandavad massilised piinamised ja jõhkrused on õigustatavad? "Hea tava" nõuab koguni nende mittemärkamist ja normaalseks pidamist.

Loomade kohtlemine on emotsionaalse keskkonna  oluline osa. Paljud inimesed ei soovi loomadele kannatusi ega taha tarbida sellise hinnaga toodetut. Suhtumine tuleneb nende inimeste arenenud tundetasandist (emotsionaalne IQ), mis tingib ka hingelise haavatavuse. Ka neil on õigus nõuda enesele kohast elukeskkonda, et mitte nüristuda või depressiivseks muutuda. Ometi on saanud meie elukeskkonna pärisosaks kasumisaamisega põhjendatud  hoolimatus.

Haige emotsionaalne keskkond meenutab kambakat, kus ohvrile on karjumine ja vastuhakkamine keelatud. Jõhkra tegelikkuse järjekordne tajumine võib inimese hingemaailma ühe hetkega hävitada. (Selgeimaks näiteks on nn koolitulistamised, mille tegelikke põhjusi näha ei soovita, ja seega ei suudeta õnnetusi ka ära hoida.) Pole siis ime, kui osa noori kaotab kannatuse ja end välja elab, lootuses šokiteraapiaga kedagi mõtlema panna. Sest viisaka veenmise peale ahnus vaid irvitab.

See pole üleskutse šokiteraapiaks, vaid tõdemus, et  emotsionaalne keskkond, kus hoolimatust peetakse arukuseks, on haige.

Poliitilistel ja majanduslikel põhjustel puhkenud Ameerika Ühendriikide kodusõjas mindi lahingusse kas orjapidamise  kaotamise või säilitamise nimel, aga veel 1966. a. ei olnud  tavaks pidada mustanahalisi valgetega päris võrdseiks kodanikeks.

Ka laste tööjõu kasutamisele ja nende halvale kohtlemisele Euroopas 200 aastat tagasi seati esimesed piirangud tänu tolle aja äärmuslastele. Isegi luterlikule reformatsioonile andsid aluse äärmuslased.

On eesrindlikud äärmuslused ja on tagurlikud äärmuslused. Kui  eesrindlik äärmuslus  võimaldab laialdasemat harmooniat elukeskkonnas, siis tagurlik ei soovi muutusi, mis teda segaksid, veel vähem on ta nõus teistega arvestama, sest lähtub vaid oma egoismist ja otsesest kasumist. Alati arvavad need, kellel hea, et maailm ongi juba valmis.

Loomapiinamised toimuvad suletud uste taga ja vaikitakse maha. Eravaldustesse loomakaitsel enamasti asja ei ole. Pole ka vahendeid kohtuvaidluste tarvis, et poliitikaid rahastavaid tootjaid korrale kutsuda. Loomakaitseseaduslikel alustel toimides saab heal juhul karistada näiteks talumeest, kes nüri kirvega koera tapab, ja kes nelja aasta pärast tohib seda uuesti proovida, sest eluaegset loomapidamiskeeldu seadus ette ei näe (vt Postimees 29.01.2009 "Kohus mõistis Mädasoo küla jõhkrad koeratapjad vangi").

Firmade ja farmide tootmismeetodite vaidlustamiseks puudub alus. Sellist seadustki pole. Ega tule. Ainsad, kes tegelikkusest teavitavad, on loomaõiguslased. Inimesed,  kes loomadest tõesti hoolivad ja soovivad kujundada turvalist vaimset-emotsionaalset keskkonda, on neile tänulikud. Nad ei taha elada „söö ja salga“- arusaamade järele. Nad ei valeta enesele ega ole rahul sellega, et neile dogmatiseeritud valesid tõe pähe serveeritakse.

Eesti loomaõiguslased pole ühtegi farmi vägivaldselt sisenenud jms.

Mis aitaks tagurluse vastu?

Viimasel ajal on saanud kombeks nimetada igaüht, kelle arusaamad või tegevus ei meeldi, terroristideks ja kommunistideks, neid mõisteid iga olukorra jaoks eraldi lahti mõtestamata – üldse mõtestamata. Mis annab kellele tahes võimaluse mõistetega ja tõdedega manipuleerida. See aga omakorda tekitab pingeid, mitte ei rahusta ühiskonda. Sest ühtede mõtte-ja tundemaailma tardumus segab ja ärritab teisi.

Loomaõiguslasi islamiäärmuslastega võrrelda on aga täiesti kohatu. Samasse stiili jääb ka nn anarhistlike liikumiste venitamine batja Mahno mõõtu. Selline liigitamine loob omakorda pingeid, seades loomakaitselised ja loomaõiguslikud põhimõtted valesse valgusesse.

Usun, et mõistus ja tunded on inimesele antud positiivseks arenguks, mitte kasuahnuse, pragmaatilisuse, tagurlikkuse õigustamiseks.

Need arvamused ei ole kirjutatud loomaõiguslaste või loomakaitsjate tellimusel ega teadmisel. Allakirjutanu, kes ei kutsu üles vägivallale, avaldab vaid omaenese mõtteid vastuseks 2. veebruari Postimehes ilmunud juhtkirjale "Kaitsja või terrorist" ning artiklile "Kaitsepolitsei kardab loomaõiguslaste ja anarhistide liikumiste radikaliseerumist".

MARGA TIITUS, loomasõber

Jaga |