Kes vähem teab, see rohkem usub

Malle Salupere,      08. august 2007


Viimasel ajal on taas lahvatanud natsismi/fashismi temaatika. Mida vähem teatakse, seda kindlamalt usutakse ennast või oma autoriteete valdavat kõige õigemat informatsiooni. See kehtib eriti noorte kohta. Ka Müncheni õllekeldrites läksid ideoloogilise tulevärgiga kaasa eelkõige kitsa silmaringiga, kuid aatelised ja teotahtelised noored.

Kuidas see toimus, sellest annab kiretu pildi taskuformaadis raamat, mis seni eesti keelde tõlkimata: "Auschwitzi komandant. Rudolph Hössi autobiograafilised ülestähendused".
Autor on need hukkamise ootel 1947. aastal kirjutatud mälestused ise pealkirjastanud "Meine Psyche. Werden, Leben u. Erleben". Tõlkes oleks see umbes: "Minu psühholoogiline portree. Kujunemine, elu ja läbielatu".

Natsi avameelne raamat
Kes on neid lugenud, imestab või on nördinud, kuidas niisugune, massimõrvari vastu vaat et kaastunnet äratav oopus sai ilmuda. Kes on vaid kuulnud Hössi paljastustest surmavabrikute toimimise kohta, on veendunud, et tunnistused on välja pekstud, sest selliseid asju ei olnud ju olemas.
Vaatamata holokaustikirjanduse rohkusele maailmas, on Hössi raamat nii psühholoogilise kui ka ajaloolise dokumentaalsuse poolest eriline. Autor on korralik (ilma jutumärkideta!), kohusetundlik ja distsiplineeritud käsutäitja, eraelus kaunishing, keda ei jäta ükskõikseks julmus, kannatused ega alatus – ühesõnaga, inimene nagu me kõik. See purustab ettekujutuse, et sääraseid tegusid panid toime mingid õelad ja julmad ebainimesed, ja meie ometi sellised ei ole. Keegi – eestlased sealhulgas – ei suuda ju leppida, et neid võidaks kahtlustada inimsusevastastes kuritegudes.
See 1900. aastal sündinud sakslane oli kahekümnendail ekstreemorganisatsiooni liikmena "reetja" tapmise eest kümneks aastaks vangi mõistetud, kust vabanes amnestiaga viie aasta pärast, liitus Hitleriga ja alustas oma natsikarjääri 1934 Dachau koonduslaagri blokiülemana, jõudis kaks aastat enne sõda töötada Sachsenhauseni laagriülemana ja oli 1940–1943 Auschwitzi komandant-käivitaja ning kuni sõja lõpuni 1945. aasta mais koonduslaagrite sheff-inspektor.

Jüri Lina võiks Hössi lugeda
Höss kirjeldab asjalikult surmavabriku toimimist, argipäeva ja oma tähelepanekuid nii kinnipeetavate kui ka kinnipidajate kohta. Mustlastest rääkides heldib ta nende usalduslikest ja rõõmsameelsetest lastest, kes alati on valmis laulma ja tantsima, ning on peaaegu nördinud, et likvideerimisel polnud neid sugugi sama lihtne gaasikambrisse ajada kui juute.
Mees, kes on veetnud viis aastat vanglas vangina, seejärel üle kümne aasta olnud vanglaülem, pärast sõda paar aastat end varjanud ja lõpuks jälle trellide taga kõigest sellest kirjutanud, tundis kujutatavat miljööd ja vangide hingeelu läbi ja lõhki ning oskas seda nii analüüsida kui ka ära kasutada. See osa raamatust oleks meiegi vanglatöötajaile õpetlikuks lugemisvaraks.
Hössile jäid meil levitatavad Jürgen Grafi, Jüri Lina jt "tõestused", mis surmavabriku olemasolu kahtluse alla panevad, teadmata. Nood omakorda pole arvestanud Hössi tunnistusi ega kirjeldusi gaasikambrite ja ahjude ehitusest ja läbilaskevõimest.

Julmad ja kiretud kirjeldused
Höss kirjeldab kohusetundlikult transportide sõiduplaanijärgset saabumist, tööjõu väljasorteerimist ja ülejäänute desinfektsiooni ettekäändel gaasikambrisse saatmist, peatudes pikalt erikomandode tööl. Need koosnesid samuti juutidest, kes aitasid lahtiriietumisel ja veensid inimesi mitte kartma, soovitasid asjad korralikult kokku panna ja täpselt meelde jätta nende asukoht, jälgisid, et keegi ei püüaks lapsi kuhugi kõrvale sokutada jne. Gaas ei mõjunud kõigile ühtmoodi, kõige tugevamad pidasid vastu kuni 20 minutit, lapsed surid peaaegu kohe. Kui kõik oli läbi, tuli selsamal erikomandol laibad töödelda: otsida läbi kehaõõned, eemaldada kuldhambad, lõigata ära naiste juuksed ja põletada laibad. Tuhk tuli samuti kõrvaldada, et ei jääks mingeid asitõendeid. Komandant isiklikult hävitas kohe ka kõik nimekirjad ja muud dokumendid. Seepärast ongi laagrite dokumenteeritud käive palju väiksem muude allikate järgi sedastatavast.
Kuidas ka poleks, tonnide viisi naistejuukseid (kusjuures see oli n-ö viimane partii – eelmised läksid ju kasutusse Auschwitzis), koormad lastekingi Kalevi-Liival, muust rääkimata, Klooga laibariidad ja Tartu tankitõrjekraavi tuhanded ohvrid on vaieldamatu reaalsus, nagu ka kiiresti roteeruvate vangide poolt ehitatud tehased (sh Ahtmes), nende toodetud sõjamoon, Saksa salajased raketitehased Poolas jne, jne.

Terminid ei huvita kedagi
Vaatamata mõne meie ajaloolase sümpaatiale pruuni ja allergiale punase värvi vastu, ei ole Euroopa siiani toibunud pruuni katku shokist ja lihtsalt ei usu, et kommunismi kuriteod olid suuremad. Kommunismi mustas raamatus räägitakse sajast miljonist ohvrist, kuid neist neli viiendikku on hukkunud Hiinas, Kambodzhas ja teistes Aasia või ka Aafrika riikides. Stalinit on raske süüdistada kümnete miljonite Pol Pothi ja Mao ohvrite eest. Meid näib ikka juhtivat igivana koopainimese instinkt veritasu järele ja kristliku andestamise ning leppimise eiramine.
Mis puutub terminisse „fashism", siis on see kogu maailmas käibel just samas tähenduses nagu Venemaalgi, ja ajalooline taust ei huvita mitte kedagi, nagu ei huvita ka svastika ehk haakristi algne tähendus. Samuti võiks ju õigustada sirpi ja vasarat kui igivana põllumehe ja töölise sümbolit või svastikaga samaväärset ja sama vana pentagrammi (viisnurka), mis on kasutusel kümnete riikide sümboolikas, sealhulgas euroliit ja USA. Punalipp on Prantsuse revolutsiooni sümbol ja kõigi vasakparteide lipp, nagu ka „Internatsionaal" nii sotside kui ka kommunistide hümn.
Paljud „patrioodid" oleks nagu jäänud Stalini ajastusse, mis lõppes 1953. aastal ja mõisteti Nõukogude Liidus hukka juba poole sajandi eest. Järgnevatest aastakümnetest me ei taha rääkida, ainult mõni teadlane (näiteks kadunud Viktor Masing) on julgenud tunnistada, et niisugust eesti teaduse ja kultuuri õitsengut pole meil kunagi olnud ja ilmselt ka enam ei tule. Muidugi on taolise väljaütlemise tagajärjeks taas kord avalik ristilöömine, aga fakt jääb ikkagi faktiks. Ja – arukat inimest arutu sõim ei riiva. See olgu öeldud sõpradele, kes muretsevad mu tervise pärast. Pealegi, juba Pushkin ütles, et "ole vait, kui vaidleb juhm".



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (52)