„Minu Albaania“ – hoiatav lugemine

Miks ma seda soovitan? Selle lugemisel saame selgeks, millist ülekohut ja jõhkrust toimub maailmas veel 21. sajandil. Jääb mulje, et tänapäeva mehed ei tunneta tsivilisatsiooni elementaarseid reegleid, on pannud oma abikaasa ja laste ema inimõigusetu orja olukorda.

Lugu on lühidalt järgmine. Eestlanna Helmi läheb Inglismaale tööle ja tutvub internetis  albaanlase Armiriga, kes on fiktiivne Kosovost pärit sõjapõgenik ja sel viisil saanud Inglismaal tööd. Interneti teel suhtlemine on kestnud viis kuud, kui Helmi Armiri juurde lendab ja temaga kooselu alustab.

Mees teeb hoolega tööd ja püüab raha koguda, et varsti Albaaniasse tagasi minna ja seal  ettevõtlusega alustada. Oma paljude aastate teenistusest on ta osa saatnud isale, et see saaks maja ehitada.

Poolteist aastat elavad Helmi ja Armir Inglismaal koos, kui algab Armiri tagasisõit Albaaniasse. Kaasa on juba võtta ka ühine üheksakuune tütar Lote. Inglismaal koos elatud aja jooksul peab Armir end korralikult ülal. Helmi nõustub Albaaniasse kolima seepärast, et loodab sealt leida ilusa lõunamaa loodusega elupaiga. Looduslikud tingimused on ilusad, kuid siis muutub Armir korraga oma naise suhtes vägivaldseks. Jääb mulje, et Albaanias on enamik naisi pandud koduse orja seisusse.

Väga südamesseminevalt on kirjutatud peatükk „Vaesed loomad“ (lk 116-124). Need leheküljed näitavad, kui erinevad on kahe rahva kultuurilised kombed. Meie inimene peab iga kodulooma nagu oma pereliikmeks, aga seal käiakse väga toorelt ümber kodutu koeraga. Siis pole midagi imestada, et ka naiste alandamine kuulub igapäevaste elukommete juurde.

Lugeda soovitan „Minu Albaaniat“ seepärast, et ei maksa liiga mõtlematult laia maailma elama minna. Eriti põhjalikult tuleb oma tulevikule mõelda siis, kui suur armastus tuleb peale ja otsustatakse abielluda võõrast kultuuriruumist pärineva inimesega. Niisuguseid kurbi juhuseid, kus kunagist eksitust pole võimalik tagasi pöörata, on aastate jooksul kogunenud juba päris palju.

Jaga |