Kuidas leedulased vabanesid oma Pronksmehest

16. mai 2007


Pärast kurbi sündmusi Tallinnas, kus teatavasti oli küll kõik kontrolli all ja kus peaministrile nüüd öeldakse "Hästi tehtud!", kerkib mitmekümne miljoni krooniste kahjude kokkulugemise ja ühiskonna lõhenemise järel siiski küsimus: kas poleks saanud ka teisiti, inimlikumalt? Kui just ei pidanudki nii minema, et Venemaa investeeringuid piirata ja Lääne omi soosida?

Kuid jätkem teooriad ja rääkigem praktikast.

Toome näite Leedust, kus Vilniuses praeguse parlamendihoone ees, endisel Lenini ja nüüdsel Gediminase väljakul seisis 10. detsembrist 1950 nende Pronksmees – kahekordse Nõukogude Liidu kangelase kindral Ivan Tshernjahhovski (29.06.1906–18.02.1945) kuju. Kindral langes lahingutes Ida-Preisimaal, kus nüüd on temanimeline linn.

Ausambaks oli massiivne, nelja meetrit kõrge, tankitornil ja kolmemeetrisel postamendil seisev pronkskuju leedukeelse pealdisega "Armeekindral Tshernjahhovskile leedu rahvalt".
Leedu "vabastaja" kuju, mille autoriks oli NSV Liidu rahvakunstnik Nikolai Tomski, rändas 1991. aastal Venemaale ilma igasuguste korratuste ja rahvusvahelise skandaalita. Leedulastelt saadud kuju jalamile toksiti Voronezhis uus kiri – "Tshernjahhovskile voronezhlastelt".

Kuidas aga leedulased suutsid tsiviliseeritud moel lahendada Vilniusse maetud kindrali surnukeha teisaldamise probleemi? Aga väga lihtsalt – kõigepealt võeti ühendus kindrali sugulastega. Need olid põrmu kodumaale viimisega nõus. Kindral maeti ümber Moskvasse Novodevitshje kalmistule.

Ühtlasi saadeti Venemaale ka Vilniuses mahavõetud monument, mis seisab alates 9. maist 1993 Voronežis, mille vabastasid sama kindrali juhitud väeüksused.

Miks ei suudetud Eestis võtta ühendust langenute sugulastega ja teha kõik samamoodi rahulikult ning seaduspäraselt, see jääb tegijate teada. Seda enam, et Tõnismäele maetute täielik nimekiri ilmus ajakirjanduses – Eestis müügil olevas "Komsomolskaja Pravdas".

Võimalik, et Leedus möödus kõik rahulikult seetõttu, et asjast tehti juttu ajakirjanduses – avalikkust teavitati põrmu Venemaale viimisest ja kuju ärasaatmisest sugulaste soovil. Demonteerimiseks ei püstitatud mingit telki ja kõik toimus avalikult. Keegi ei hakka ju vastu sugulaste soovile langenud ümber matta kas Venemaale või kohalikule kalmistule ja sellega seonduvale hauatähise endastmõistetavale ümberpaigutamisele.

Kui seda ei taibatud teha, on tegemist käpardlikkusega, kui aga seda ei soovitud, tuleb vist põhjust otsida sihipärasest tegevusest Venemaaga suhete halvendamiseks ja vene kapitali sissevoolu tõrjumiseks. Milleks oli aga siis vajalik endise ja praeguse peaministri Ansipi tegevus raudtee tagasiostmisel? Varsti võib raudteetransiidi maha kanda ning reisirongide mittevajalikkust on Laari valitsus kord juba tõendanud. Meie raudteest võib saada BAM – tee eikuhugi.

Skandaali vajavad kõik, kes tahavad n.ö pildile pääseda, eriti poliitikas. Miks tehakse seda ühiskonna lõhestamise ning toasooja ja palju muu kallinemise hinnaga?

Tagajärjed maksab kinni rahvas. Lahing on võidetud, kuid mitte sõda. Jääb nähtamatu, tuha all hõõguv pinge, millel nimeks rahvusvaen. Eesti huvides tervikuna see kõik küll pole.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)