Nädala juubilar KIRSTI PALTTO 70

Oma teostes Kirsti Paltto tugineb saami rahvausule ja jutupärimustele. Ta on hariduselt õpetaja. Õppis Inari rahvaülikoolis aastatel 1964–1965 ja sai põhikooliõpetaja kutse Raahe seminarist aastal 1971. Töötas põhikooliõpetajana Sodankylä valla saamikeelses Vuohčču (Vuotso) külas aastatel 1971–1972 ning hiljem lõunapool Simo vallas ja Utajärvis. Kirsti Paltto on olnud saami keele õpetaja Ohcejohka põhikooli vanemates klassides 1985–1986 ja saami haridusinstituudis (SOGSAKK) aastal 1996. Aastatel 1990–1993 oli Lapi lääni juhtiv maakonnakunstnik ning 1994–2003 teatri Rávgoš juhataja ja lavastaja.

Kirsti Paltto oli Saami Kirjanike Liidu esimees aastail 1979–1986. Ta on töötanud ka kirjastuse Gielas nõukogu esimehena aastail 1989–1997 ja olnud Soome saami kunstnike ühenduse Suomen saamelaistaiteilijat ry juhatuse kirjutaja 1992. aastast alates. Soome-ugri kirjanduse seltsi juhatuse liige aastail 1996–1997.

11. veebruaril oma 70. sünnipäeva tähistav Ohcejohkas sündinud Kirsti pole muidugi fenomen üksnes Soome jaoks. Tegu on Põhjamaade ühe silmapaistvaima kirjanikuga, kes on suutnud oma rahvakillu mõtted tuua suurde maailmakultuuri. Tema teoseid on tõlgitud soome, saksa, norra ja inglise keelde ning teistesse saami keeltesse.

Huvitav seos on mul Kirstiga selles mõttes, et ta oli ajalehe Kaleva kolumnist 1986–1991. Olin seda minagi, ehkki mõni aasta hiljem. Kirjutasin iga nädal Eesti elust kolumnis Viron viikko, sest tollane peatoimetaja Teuvo Mällinen pidas vajalikuks ka põhjasoomlastele edastada adekvaatset infot lõunanaabri riigis toimuvast. Nüüd muidugi Soome meedia pigem tõrjub eestlaste kaastöid. Sest usutakse, et eestlased toovad nende ajalehtede veergudele oma sisepoliitikat. Pealegi, keegi ei saa enam eriti aru, mis Eestis tegelikult toimub.

Tulles tagasi meie juubilari juurde, peaks siis ehk veidi kirjutama ka tema loomingust. Mina paraku saami keelt ei valda, võin toetuda vaid tema teoste soomendustele. Kahtlemata on tegu saami kirjanikuga par excellence. Ta kajastab saamide elu, nende igapäeva ja nende probleeme 20. ja 21. sajandil nii ehedalt, kui see on olnud võimalik. Ta ei ela muidugi mingis püstkojas ega karjata põhjapõtru, kuid tal on veel elav side selle maailmaga oma vanemate, sugulaste ja tuttavate kaudu. 1996. aastal oli ta Soome suurima kirjandusauhinna Finlandia nominent oma raamatu „Voijaa minun poroni“ eest. Tegemist siis selgelt saamide jaoks elutähtsa teemaga ehk põhjapõtradega.

See raamat annab ülevaate sellest, kuidas suur maailm tungis saamide suhteliselt piiratud ellu. Kindlasti sama tundsid ka Siberi põlisrahvad. Või mida hakkame meiegi siin tundma, kui saame ükskord aru, et me pole universumis ainsad. Kirsti Paltto teos ongi nagu uks uude maailma, õieti sellega kaasnenud hirmudesse ja kompamatusse. Ehk nagu raamatu tutvustuses öeldakse: see oli nagu hingeõhk, sama võõras ja torkiv kui tuulekülm suurimate pakaste ajal. Suur maailm tuli Härkäsaarele nii, et noored inimesed hakkasid „soomlasteks“. (Kas pole tuttav – kuidas eestlased korraga tahtsid saada „eurooplasteks“?) Jah, aga kangelane Vullen Joynna pidi ikka minema sõjaväkke. Talle seda kohustust ei selgitatud. Tegu on raamatuga, mis väga valusalt kajastab saamide eluviisi murrangut 1980. aastatel.

Kirsti Paltto on edaspidi veidi oma tonaalsust muutnud, sest peab ju leidma poolehoidu mitte üksnes oma rahvakillult, vaid ka neilt, kes võiksid seda toetada.

See on nii kohutavalt ka Eesti probleem, kui me enam ei leia oma riigile toetust Euroopas. Oleme pandud mingisse „endise NL reservatsiooni“, kust välja tulekuks peaksime lõhkuma kogu oma ajaloo ja tõekspidamised.

Kirsti Paltto viimased teosed osutavad, et ta on aru saanud: ajalugu ei saa ignoreerida. Me peame elama selle ajalooga, mida me ise pole suutnud mõjutada, vaid oleme selles elanud. Vastik, aga paremat pole meile antud.

MART UMMELAS

Jaga |