Sõprade parim sõber on leping

SERGEI ROGOV,      20. veebruar 2002



Väide, et 11. september muutis maailma, on muutunud klisheeks, kuid teatud mõttes on sel siiski tõsi taga. Nagu näitas Venemaa tagasihoidlik reaktsioon Ameerika raketitõrjelepingust (ABM) loobumise suhtes, on Vene-USA suhted põhimõtteliselt muutunud. Imelik vaid, et oli vaja Osama bin Ladeni terroriste, selgitamaks, et praegu pole kahe riigi vahel mingeid põhimõttelisi erinevusi ideoloogias, majanduses ega poliitikas.

Venemaa tundis omal nahal rahvusvahelist terrorismi teistest riikidest tunduvalt varem, ja loomulikult taotles rahvusvaheliselt üldsuselt tunduvalt varem ka abi sellise terrorismiga võitlemisel. Tegelikult ei meelitanud ju USA Venemaad osalema terrorismivastases sõjas Afganistanis, vaid pigem oli vastupidi - Venemaa kasutas USAd bin Ladeni ja Talebani hävitamiseks, kuna need destabiliseerivad olukorda Kesk-Aasias, Tshetsheenias ja Venemaa teistes piirkondades.
Seepärast polegi uute Vene-USA suhete puhul tegu Venemaa ühepoolsete järeleandmistega, nagu Venemaal sageli arvatakse. Need suhted on kasulikud mõlemale poolele. Pärast Al-Queda ja Talebani purukslöömist muutub Venemaa lõunapiiridel rahulikumaks. Veelgi enam, liialdamata võib öelda, et Venemaalt USAle antud poliitiline, sõjaline, tehniline ja luurealane abi on oma tähtsuselt võrdne abiga, mida USAle osutasid kõik tema NATO liitlased ühtekokku (välja arvatud Suurbritannia).

Eelduseks on suhete struktuur

Kuid kõik see ei anna veel põhjust eufooriaks. Paljud Vene analüütikud väidavad, et kui USA sõda Talebaniga on läbi ja Ameerika enam abi ei vaja, pöördub USA tagasi oma ühepoolse otsustusviisi uurde. Sündmuste niisugune areng on võimalik, mistõttu on USA-Vene suhetes toimunud muutuste säilitamiseks ja edasiarendamiseks vaja täita kaks tingimust:

1. Läbirääkimiste käigus kooskõlastatud struktuuri olemasolu, mis väljendaks kahe riigi ühishuve.
2. Neid huve kaitsvate ühisotsuste vastuvõtumehhanismi loomine.

Esimene praktiline samm oleks rahvusvahelise terrorismi üldtunnustatud määratlemine. Näiteks, kas Bassajev ja Hattab, tshetsheeni ülestõusnute juhid, on terroristid? Või kuidas suhtuda Kosovo Vabastusarmeesse? Ilmselt on taolistes küsimustes üsna raske ühisele arvamusele jõuda, kuid selle poole tuleks püüelda.
Peame jätkama meid ühendavate programmide elluviimist, mille eelduseks pole ühine vaenlane. Ühised jõupingutused massihävitusrelvade (tuuma-, keemia- ja bioloogilise relva) leviku piiramiseks pakuvad selleks hea võimaluse. Teise võimaluse annab meile kasvav majanduskoostöö Venemaa ja Kesk-Aasia naftamaardlate kasutuselevõtuks. Kahjuks paistab see siiski veel unistusena, kuna uute leiukohtade luure ja nafta hinna ning ka Venemaa välisvõla tasumise osas huvid lahknevad.
Viimane probleem on eluliselt oluline. Võlad koormavad tugevalt Vene majandust ja koorem muutub üha raskemaks vastavalt sellele, kuidas hakkavad vähenema Venemaa tulud nafta ekspordist. Venemaa võlad teistele riikidele tuleb restruktureerida, ja osa neist - näiteks Nõukogude Liidu aegsed - tuleb kustutada. Ses suhtes on positiivseks märgiks hiljuti USA Senati komitee otsus suure osa Venemaa Ameerika-võlgade kustutamiseks.
Venemaal kalduvad mõned arvama, et see oli Venemaale tänutäheks, et Venemaa avalikult ei protesteerinud USA ühepoolse loobumise vastu 1972. aasta raketitõrjelepingust. Kuid Senati Komitee tegi oma otsuse veel enne, kui USA raketilepingust loobus. Igatahes pole selle otsuse kohta veel esitatud ühtki seaduseelnõud ja on selgusetu, kas otsus ka ellu viiakse. Nagu on ka ebaselge, kas USA suudab Euroopat veenda enda eeskuju järgima. Asi on selles, et Venemaa võlad Euroopale on veel suuremad kui Ameerikale.

Paljud enne 11. septembrit päevakorras seisnud küsimused, nagu relvastuskontroll, NATO ittalaienemine ja Venemaa integreerumine maailmaturuga, on jäänud seni kõrvale. USA ühepoolne raketitõrjelepingust loobumine muudab tõenäoliselt nende küsimuste lahendamise tunduvalt raskemaks. USA ennatlik raketitõrjelepingust loobumine võib Venemaad sundida ka vabamale tegutsemisele tuumarelvadega seotud küsimusis.

Näiteks 1993. aastal sõlmitud Strateegilise Ründerelvastuse Piiramise Leping (START II) nõuab mõlemalt poolelt strateegilise tuumaarsenali vähendamist poole võrra. Vastavalt START I lepingule ei tohi praegu tuumaarsenalis olla üle 6000 lõhkepea. START II lepingust lahtiütlemine võimaldaks Venemaal paigutada oma uutele Topol-M rakettidele praeguse ühe asemel kolm lõhkepead. See on oluline, kuna maismaal asuvad tuumalõhkepeadega raketid on Venemaa tuumajõudude aluseks. Kui START II jääb jõusse, peab Moskva selleks, et väärikalt Ameerikale vastata, suurendama Topol-M rakettide arvu või ehitama aatomiallveelaevu, mille relvastuses oleks ballistilised raketid.

Ameerika enda valik

Vajadus selle järele langeks ära, kui Bush vastavalt oma lubadusele vähendaks USA arsenali kahe kolmandiku, s.o 1700-2200 lõhkepea võrra, mis oleks adekvaatne Putini planeeritava relvakärpega. Kuid Bush ei taha seda lubadust ametliku lepinguna vormistada. Jääb mulje, et USA presidendil on allergia ametlike lepingute suhtes, kui need puudutavad keskkonnakaitset ja tuumarelvastust. Kuid ilma ametliku lepinguta võib uus võidurelvastumise voor alata mitte superriikide võistluse, vaid ükskõiksuse tõttu.
Kuigi president Putin ei taha teha järske liigutusi, mis destabiliseeriks taastunud Vene-USA suhteid, peab ta endiselt kindlustama oma maa julgeoleku. Üks võimalikke tegevusvariante oleks Ameerika eeskuju järgimine, st Putin võib ametlikult START lepingust loobumata vaikimisi siiski otsustada, et ei loe endale enam selle lepingu mõnda sätet kohustuslikuks.
Vaatamata tagasilöögile, mille andis raketitõrjelepinguga seonduv, võivad Vene-Ameerika ja Vene-NATO uued suhted tugineda seaduslikule alusele uute lepingute ja uute koostöömehhanismide raames. Ameerika ja tema Euroopa-liitlased sõlmivad ju kogu aeg ametlikke lepinguid ja sellele vaatamata jäävad sõpradeks. Seetõttu sünnitab USA soovimatus saavutada Venemaaga ametlikke lepinguid kahtluse, et ta soovib praegust koostööd kasutada üksnes maskeeringuna, pöördumaks tagasi ühepoolsete otsuste langetamise praktika juurde.
Kusjuures püsib oht, et Bushi administratsioon tahab vallandada terrorismivastast sõda, õhutades vaenu riikide vastu, kelle Ameerika on kuulutanud rämpsriikideks. Selline tegevus võib lõhki ajada mitte üksnes terrorismivastase koalitsiooni, vaid tugevdab ka ameerikavastaseid meeleolusid terves maailmas, sealhulgas Venemaal.

Sergei Rogov on USA ja Kanada Instituudi direktor Moskvas
Copyright: Project Syndicate, January 2002

Tegelikult ei meelitanud ju USA Venemaad osalema terrorismivastases sõjas Afganistanis, vaid pigem vastupidi - Venemaa kasutas USAd bin Ladeni ja Talebani hävitamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)