Kas Eestil on õigus vaimsele ja kõlbelisele valitsusele?

Põhiseaduse paragrahvis 56 seisab, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu. Mina kui Eesti riigi kodanik olen 7 korda olnud siin lahtiste uste päeval. Iga kord olen küsinud põhimõtteliselt ühtesid ja samu küsimusi.

Siiani ei ole ma konkreetseid vastuseid saanud, lubaduste täitmistest rääkimata. Esitasin küsimused kirjalikult, kuna nägin ette, et küsimiseks ei anta aega.

Palusin vastuseid meedia vahendusel, aga kiri tuli isiklikult minule peaministri kantseleist 14. mail. Kuna tahan, et kogu rahvas neid vastuseid loeks, avaldan nad siinkohal.

Küsimus nr 1

Riigi, s.o Riigikogu ja valitsuse kohustus ja vastutus on hoolitseda riigi kuue funktsiooni tasakaalustatud toimimise eest: kultuuri, hariduse, meditsiini, sotsiaalvaldkonna, riigikaitse (nii sise- kui ka väliskaitse) eest ja põllumajanduse eest, mis on meie rahva toidulaud.

Kui need funktsioonid toimivad tasakaalustatult, tagatakse igale kodanikule inimväärne elu ja toimetulek.

Kuidas vastutatakse konkreetselt nende funktsioonide tasakaalustatud täitmise eest tagamaks iga Eesti riigi kodaniku põhiseaduslikud õigused?

Sain Riigikantseleist peaministri büroost K. Kuke käest A. Ansipi nimel järgmise vastuse.

"Täpselt sama defineerimatu on inimväärne elu ja toimetulek. Ühe jaoks algab inimväärne elu Mercedese omamisest, teisele piisab sellest, kui lastel on kõht täis ja riided seljas."

Minu kommentaar:

Me ei räägi siin piisamisest, vaid riigi kohustusest oma rahva ees! Mercedese omanik ei tea, mida tähendab väikese lapse tühi kõht. Mercedes on tema mõõdupuu ja muu teda ei huvita. Võib-olla ei huvita see ka mitte kedagi Riigikogust?
Riik peab eelpoolloetletud funktsioonide tasakaalustatud arenguga tagama, et igal inimesel on vaba võimalus kultuurile, haridusele, meditsiinile, sotsiaalhoolekandele, kaitsele ja toidulauale, et ta oma väljateenitud palga eest saab endale ja oma lastele lubada inimväärse elu ja elukoha. Et keegi ei peaks elama allpool vaesuspiiri, et keegi ei peaks elama tänaval.

Friedman on öelnud, et inimeste majandustegevuse koordineerimiseks on üksikisikute vabatahtlik koostöö, millel seisneb turumajanduse põhimõte.

Turumajandus tingib turu. Oleme 17 aasta jooksul näinud, kui paljud on võimelised turule tulema ja seal ennast müüma. Suurem osa eesti rahvast ei ole olnud võimelised turul toimetama ja nende tegevust ei saa mõjutada turumajandus.

Turule ei ole võimelised tulema väikeste laste emad, aga nendeta sureb eesti rahvas välja.  Suur osa inimesi peab toetuma riigile, kus riik ja valitsus peavad täitma põhiseadust.

Küsimus nr 2

Riigi sissetulekuks on üksikisiku tulumaks. Millal kavatseb Eesti riik astuda tsiviliseeritud riikide hulka, kus iga isik toetab oma riiki vastavalt oma sissetulekutele astmelise tulumaksuga?

Mulle vastati: "Tsiviliseeritud riigi tunnus pole mingil juhul astmeline tulumaks. Maksusüsteem on kokkuleppe küsimus, kus mingeid Jumalast ette kirjutatud reegleid pole."

Minu kommentaar:

Mina ei ole kristlane, aga kristlased on loonud kõik reeglid nn Jumala seaduste järgi, mida nad ise ei suvatse täita. 10 käsku ei keela kedagi tapmast, valetamast, varastamast, hooramast, pedereerimast. Inimeseks olemine tähendab neile seda, et usukilp kaitseb neid vastutuse eest.

Inimühiskonnas teevad seadusi inimesed ja arenenud riigid on praktikas kogenud, et astmeline tulumaks aitab stabiliseerida ühiskonda.

Vastusest veel: „Asjalood on siiski nii, et astmeline tulumaks ei loo õiglust ega ole tsiviliseerituse tunnus, vastupidi, mida kõrgema maksumääraga maksustatakse suuremaid tulusid, seda suuremaks rebeneb vahe madalate ja kõrgemate palkade vahel. Jutud astmelise tulumaksu paremusest kuuluvad poliitilise populismi valdkonda."

Minu kommentaar:

Mida väiksem on tulumaksuprotsent, seda õhemaks jääb riik. Need numbrid, mida te mulle siin tõite, maksab rahvas oma taskust välja, sest riigifunktsioonide rahastamine on alla igasugust arvestust. Mis siis selle tulumaksuga tehakse?

Tulumaksuga rahastataksegi põhiliselt riigi kuut funktsiooni, mis ise raha ei tooda, aga mis on riigi pikaajalised investeeringud tulevikku. Neid funktsioone tarbivad kõik riigi kodanikud, mitte ainult madalapalgalised.
Olen töötanud kuus aastat Soomes, kus keegi ei vaidlusta astmelist tulumaksu, keegi ei pea seda populismiks, ja minuteada kuulub Soome arenenud riikide hulka.

Soomlased teavad, mida nad tulevikus tulumaksu eest saavad: 1) sellest sõltub pensioni suurus; 2) tulumaksu vähenduste hulka saab kirjutada ka väljaminekud näiteks korteriüürile, järelmaksudele jne; 3) kui ühel aastal on hea sissetulek, siis loomulikult määratakse tulumaksuprotsent selle aasta sissetulekute pealt, kui järgmine aasta ei ole nii hea, aga sa oled maksnud suuremat protsenti, siis makstakse teisel aastal ülemakstud protsendivahe tagasi.

Nii on Soomes. Eks meilgi on aastaid tehtud arvutusi astmelise ja proportsionaalse tulumaksu võrdlemiseks, aga paraku siis, kui parempoolsed võimul on, ei saa sellest kõneldagi, vaid see tembeldatakse populismiks.

Küsimus nr 3

Millal ja mis aastal Eesti riik hüvitab omandireformi võlad sundüürnikele?

K. Kuke kirjast loen: "Omandireformi aluste seaduse võttis teatavasti 1991. aastal vastu Ülemnõukogu, kus häälteenamus oli neil poliitilistel jõududel, kellele toetus peaministrina E. Savisaar. Ei siis ega ka hiljem pole Eesti riik võtnud kohustust anda kõigile omandiks maja või korter. Seetõttu ei ole Eesti riik võlgu mitte kellelegi neist, kes end sundüürnikuks nimetavad."

Minu kommentaar:

Omandireform oli liberaalne ühe osa elanike suhtes. Sellest võitsid need, kes said oma korterid erastada. Nemad said kõik omanikeks ja kümneid tuhandeid põliselanikke tehti sundüürnikeks, kelle ainuke õigus oli maksta üüri.

Peaminister vist ei ole asjaga kursis. Omandireformi viis täide Laar koos sotsidega, rikkudes seaduseparagrahvi, mis kohustas välistama  uue ülekohtu tekitamise. Peale selle rikuti põhiseaduse   üheksat paragrahvi.
Parempoolne valitsus on inimeste suhtes väga küüniline. Kuke kirjast tuleneb, et inimesed, kes olid elanud omanike majas, olid ise süüdi, et sinna elama olid sattunud.

Eriti küüniline on, et „nad ise nimetavad ennast sundüürnikeks“. Kes nad siis riigile on? Seda Kukk ei maini. Aga enne valimisi on need inimesed  valijad, keda tuleb moosida uute lubadustega.

Kahjuks ei saa eesti rahvas aru, et meil on toime pandud küüditamine ilma Siberita – liberaalselt: keegi ju neid ei tapa, elagu põõsa all.

Küsimus nr 4

Millal Tallinna Muusikakeskkool saab oma maja? 2006. aastal Riigikogu lahtiste uste päeval  Ansip vastas, et sellega tegeldakse. Kaks aastat hiljem tahan teada, kui kaugele tegelemisega on jõutud?

Vastus: „Praegu on tõepoolest määratlemata, millal saab Muusikakeskkool endale oma maja."

Minu kommentaar:

Eesti Muusikaakadeemia kõrval oli krunt, kuhu pidi tulema  Muusikakeskkool. Kahjuks müüdi kooli tarbeks määratud krunt Tõnis Paltsi linnapeaks olemise ajal maha kinnisvaraarendajatele, ja sinna tuli kortermaja koos kauplustega. Ei maksa mullikesi ajada, et tegeldakse!Mitte keegi ei tegele selle küsimusega enam.

Küsimus nr 5

käsitles valitsuse võitlust sammastega. Millal võtab valitsus vastutuse oma tegude eest ja enne mõtleb tagajärgedele ja siis tegutseb? Millal valitsus vabandab rahva ees Pronksiöö tagajärgede pärast?

Vastus hr. Kuke sulest, mis ei erine Ansipi arvamusest, oli selline: "Majandusteadlasena ei tea ma ühtki majandusteadlast, kes oleks prognoosinud ja seejuures pealegi õigesti nn. pronksiöö tulemusi.

Valitsusel pole põhjust vabandada rahva ees nn pronksiöö tagajärgede eest, sest valitsus tegi seda, mida suurem osa Eesti kodanikest temalt ootas. Mitte ühelgi valitsusel pole õigust hoida sümboleid, mida kasutatakse otseselt mõne võõrriigi poolt oma rahva riigi vastu.

Kui Te häbenete Vabadussammast ja eelistate sellele Tõnismäel olnud kuju, siis on see Teie isiklik valik. Pronksiöö tagajärg on Vabadussammas."

Minu kommentaar:

Kui valitsus tegi kõik õigesti, miks siis ta kiirustas kompenseerima omanikele tehtud kahjusid. Rahval ei olnud sellega midagi tegemist. Nüüd on Pronksiöö tulemused käes ja seda maksab kogu  rahvas. Küll pakuti erinevaid lahendusi. Ka mina pakkusin,. Aga ikka pidi vägivalda kasutama?!

Mina ei eelista mitte ühtegi kuju inimesele. Senikaua, kui Eesti riigis asendavad  inimesi kujud, senikaua ei ole meil Vabadust – ka vaatamata, jalad risti, Vabadussamba püstitamisele. Teil endil on  kujusid vaja, kuhu palvetama tulla, mitte inimestel.

Lõpetan Victor Hugo sõnadega: "Rahvuse suuruse ainsaks mõõdupuuks on tema vaimne areng ja kõlbeline tase." Mina Eesti riigi kodanikuna ei kavatse siit kuskile mujale kolida. Selle riigi kodanikuna on mul õigus nõuda Riigikogult ja valitsuselt vaimset ja kõlbelist käitumist riigijuhtimisel.

LEMME KRIMM, endine sundüürnik

[fotol]

SUNDÜÜRNIKUD NÕUAVAD OMANDIREFORMI LÕPPU!  Omandireformi alguse 17. aastapäeva meenutamiseks kutsub Eesti Üürnike Liit kodust ilma jäetud kodanikke Toompeale Lossi platsile kolmapäeval, 11. juunil kl 12–13

Jaga |