Mõistuse häält kuulates ütlen JAH

VIIVE ROSENBERG,      10. september 2003


14. september on tõsine otsustamise aeg, kuid mitte nii hull nagu siis, kui peaksime hääletama elu jätkumise poolt maakeral või vastu. Või peaksime valima eesti keele ja eesti meele püsima jäämise või mitte.

Vaidlus ELi astumise üle on põhjendamatult vähendanud meie ühtsust. Neid, kes on ELiga liitumise vastu, peetakse Eesti iseseisvuse pooldajateks, kes aga toetavad ELiga liitumist, meie iseseisvuse vastasteks - viimaseid nimetatakse veel reeturiteks. Sellist meeleolu oli tunda ka Keskerakonna kongressil Tartus. ELi vastased olid rahulolematud seetõttu, et meie riik pole seni suutnud oma probleeme lahendada. Näiteks toodi, et 12 aasta jooksul pole paranenud pensionäride olukord ega leitud lahendust sundüürnike küsimusele. Need on väga tõsised argumendid, kuid neid ei saa kuidagi seostada Euroopa Liiduga.

Euroopa Liit nii ahvatleb kui hirmutab

Nagu teame, on inimesel mõistus ja tunded, mis juhivad teda otsuste tegemisel. Kuid mõistus ja tunded ei pruugi alati üksmeeles olla ja nii tuleb mõnikord ühel teise huvides järele anda. Kes meist ei sooviks olla sõltumatu ja iseseisev. Elame aga siiski ajas, ruumis ja inimühiskonnas, kus on enam kui kuus miljardit liiget. See piirab paljuski meie olemisi ja tegemisi.
Üldiselt on teada, et suur on tugev ja pakub rohkeid võimalusi. See on inimkonna eksisteerimise vältel ahvatlenud ühtesid vallutama teisi. Nii on tekkinud liitriigid ja riikide liidud maakera eri paikades. Kuidas peaksid toimima väikesed, et püsima jääda? Eeskätt peavad väikesed arukaid otsuseid tegema, enda huvide eest seisma ja ühte hoidma.
Euroopa Liit on tänapäeva reaalsus, mis ühelt poolt ahvatleb ja teisalt hirmutab meid. Oleme ju alles hiljuti oma iseseisvuse saavutanud. On küsitav, kui iseseisvad ja sõltumatud saame olla rahutus ja keerulises maailmas, kus meist olenemata toimivad majandus- ja rahandussüsteemid. Kui sõltumatud saame olla, kui 2/3 meie varandusest ei kuulu meile, sh maa ja mets, kui oleme end sidunud enam kui 270 väliskokkuleppega, mis nagunii reguleerivad meie elu. Teiste Euroopa riikidega koostöös peaksid mitmed meid kimbutavad probleemid kergemini lahenema: meil oleks siis ühine turg, mida üheskoos kaitstakse kõlvatu konkurentsi eest, ühine ruum liikumiseks, teenuste osutamiseks ja kapitali omamiseks.
Mahajääjaid aidatakse mitmesuguste toetuste ja abi näol. Midagi peame selle eest ju loovutama. Peame tunnistama neid reegleid, mis kehtivad ELi elukorralduses. See ei pruugi halb olla, sest need on tsiviliseeritud, demokraatliku ühiskonna reeglid. Sellise ühiskonna poole püüdleme nagunii. Kuid tähtsad otsused tehakse meist kaugel: kui palju suudavad väikesed neid mõjutada, kas meie esindajatel jätkub selleks tahet ja meelekindlust.

Meil puudub patriotism

Oma viimase 12 iseseisvusaasta jooksul oleme nagunii üht-teist loovutanud. Liigliberaalse turumajanduse tõttu, kaitsmata oma tootjaid ja omanikke, oleme kaotanud osa kodumaisest tootmisest ja peremeheks olemisest. See on kaasa toonud sotsiaalseid probleeme, tööpuuduse ja elanikkonna liiga suure kihistumise.
Kui minult küsida, kas sellist Eestit tahtsin, siis vastaksin küll et ei. Põhjendaksin seda sellega, et meil on liiga palju kibestunud inimesi, umbrohtunud ja võsastunud põlde, hääbumas külasid, vähe austust ja lugupidamist kaasinimeste, keele ja rahvuslike väärtuste vastu. Meil puudub patriotism. Need probleemid on tekkinud meie otsustuste ja tegutsemise tagajärjel. ELi ei saa siin milleski süüdistada.
Olen kohtunud mitmete ELi liikmes- ja kandidaatriikide inimestega, kes on õhutanud meid kaitsma oma rahva huve ja rahvuslikke väärtusi. Ma ei ole leidnud erilist iva euroeitajate väidetes, et kaotame oma iseseisvuse, teadmata, mis meid homme ELis ootab. Kas me üldse tänapäeva rahutus maailmas saamegi teada, mis meiega juhtub, kus ja millal lõhkeb järgmine pomm, kus väriseb maa, möllavad rajuhood ning tulvaveed, kus põud saagi hävitab. Olen veendunud, et üks väike riik väljaspool ühendust võib tõeliselt hätta sattuda ja siis on kindlasti tarvis kellegi abistavat kätt.

Ükski võõras pole meid murdnud

Olen päri nendega, kes väidavad, et iseseisvuse mõiste tänapäeval on võrreldes eelmiste sajanditega muutunud. See ei tähenda aga, et nüüd peaksid väikerahvad, nende keel ja kultuur kaduma. See oleks suur kaotus kogu inimkonnale, sest väikerahvad teevad maailma oma eksistentsiga rikkamaks ja mitmekesisemaks.
Euroopa kultuuri omapära tuleneb just väikeste rahvusriikide olmest, keeltest ja põliskultuurist, mida on säilitatud aastatuhandeid. Eesti rahvas on üks nendest ja seni vaatamata oma keerulisele ajaloole imetlusväärselt toime tulnud. See on olnud meie tahe ja püüdlus, mida keegi võõras pole murda suutnud. Olen arvamusel, et kui me ise austame, armastame ja peame pühaks oma maad, rahva keelt ja kultuuri, siis jääme püsima väärika rahvusena ka Euroopa Liidus.
Ma ei kuulu küll nende hulka, kes ELi astumist juubeldades tervitavad, kuid kuulates oma mõistuse häält ja tundes vastutust meie rahva edaspidise saatuse eest, ütlen 14. septembril JAH.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)