Lahendus jääb leidmata

Margareete Fuks,      01. september 2004


Nüüdseks olen juba viiskümmend aastat Kunstnike Liidu liige, kuid ateljeedega pole mul vedanud. Ateljee aadressil Suur-Karja 9 võtsid minult röövellikult ära "korterihaid". Minu maalid ja maalimistarbed visati Aia tänava keldrisse. Kõige hirmsam oli see moment, kui kõik mu mustades kilekottides varandus topiti kaubikusse, et minema viia. Tõmbasin mõne koti autost välja. Kaks kohal olnud politseinikku ei kannatanud mulle tehtud ülekohut välja ja viisid mind autoga politseisse, kus sai tehtud protokoll minu ateljee äravõtmise kohta.
Sellest hetkest on möödas 15 kuud. Olen andnud mitu avaldust Kunstnike Liidule. Ühtegi vastust siiani saanud pole. Kaebasin oma õnnetust ka Riigikogu kultuurikomisjonile ja sain lõpuks suusõnalise vastuse, et minu avaldust ei võetud arutusele.
Kui ma sain kohtus võidu, ehitas vanalinna valitsus mulle uue ateljee Nunne tänavale ja andis sellest teada ka Kunstnike Liidule. Mina seda ateljeed vastu ei võtnud, sest seal puudus normaalne päevavalgus. Seetõttu anti ateljee ühele tarbekunstnikule.
Seejärel vabanes Kunstihoones 18. ateljee ja sain selle enda käsutusse Kunstnike Liidu juhatuse 34 poolthäälega. Kuid 2000. aastal minu rendileping lõppes, kuigi andsin juba 10. detsembril 1999. aastal avalduse ateljee rendilepingu pikendamiseks. Vastust avaldusele pole siiani saanud. 8. jaanuaril 2000. aastal löödi minu ateljee uks laudadega kinni ja pitseeriti ära, arvatavasti Kunstnike Liidu juhatuse otsuse alusel.
Olen kuulnud seal enda kohta öeldavat, et ateljee pole elamispind, kui on vaja ateljee vabastada, siis tuleb vabastada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)