Nädala juubilar FRIEDEBERT TUGLAS 130

Theatrum küll tähistab 3. märtsil seda juubelit „Popi ja Huhuu“ esietendusega. Rohkem tähelepanu on aga nüüd meie kirjandusilmas saanud pigem kriitilised realistid nagu Tammsaare, Vilde või Luts, samuti väliseestlastest literaadid.

Üheks põhjuseks võib olla Tuglase pikk ja keerukas elu. 1940. aastal lülitus ta nõukogudeaegsesse kirjandusellu ja oli uuenenud „Loomingu“ toimetaja. 1940-ndate lõpul sattus küll mõneks ajaks põlu alla, kuid hiljem taastas oma positsiooni Eesti kirjandusilmas, asudes elulõpuni Nõmmel kunagises Marie Underi ja Artur Adsoni majas ning tegeldes oma varasema loomingu redigeerimisega ja kogutud teoste koostamisega. Praegu haldab seda maja (Väikese Illimari 12) Eesti Teaduste Akadeemia teadus- ja arendusasutus – Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Endel Nirgi ja Endel Sõgeli koostatud „Eesti kirjanike biograafilises leksikonis“ (EKBL) pole Tuglase tagakiusamisest sõnagi. Küllap siis (1972) juba häbeneti seda, sest ühena vähestest eesti kirjanikest ta ei läinud 1944 pagulusse.

Küllap oli suur osa Tuglase rehabiliteerimises ka kirjandusteadlasel Nigol Andresenil, kes oli üks ilmsemaid Tuglase toetajad. Huvitaval kombel on ka minu lähemad kokkupuuted Tuglasega seotud kaudselt Andreseni kaudu, kellega suhtles tihedalt noor humanitaar Peeter Olesk (olime viis aastat ülikoolis kursuse- ja toakaaslased). Mäletatavasti sai Peeter kokku ka kirjaniku endaga. (Uuesti kohtusin kursusevennaga Vikerraadios tema algatatud saatesarjas „Kirjanduse tähestik“ 7. veebruaril 2010. Muide, see saade on järelkuulatav ERR-i audioarhiivis.)

Minu enda kokkupuuted Tuglase loominguga on seotud muidugi „Väikese Illimariga“ ja 1962 valminud „Eesti Telefilmi“ ekraniseeringuga „Väikese Illimari radadel“, kus katkendi oma romaanist luges ka Tuglas ise ja kus suurepärase rolli tegi Ants Lauter. Ülikooliajal 1970-ndatel tuli eesti kirjandusajaloo kursuses üle lugeda palju Tuglase teoseid, sh romaan „Felix Ormusson“ ja paljud novellid. Just need süvendasid tunnet, et tegu oli tõeliselt euroopaliku kirjanikuga, kes valdas hästi novelližanri.

Kirjandusteadlane Aleksander Aspel on Tuglase 50. sünnipäeva puhul kirjutanud: „Tuglase stiilimaailma on juhatatud astuma nagu lilleaeda. See ongi võib-olla esimene ja rabavaim mulje, mis haarab Tuglase novellide lugejat. Need algavad enamasti loodusekirjeldusega, kus ristleb vorme, värvinüansse ja taktiilseid aistinguid, mis ühinevad äärmiselt tundeelavaks kimbuks.“

Tuglas ise on novelli kui žanri kohta kirjutanud: „Realistliku ajastu vastavaimaks kirjanduslikuks vormiks on olnud ikka romaan oma põhjalikkude olukordade kirjeldamise, eepilise inimsaatuste arendamise ja laialt voolava sõnastusega. Harva on sellele voolule sobinud novelli kitsas, tihendatud, teadlikult arvestatud kompositsioon. Kui ometi leidub ka meisterlikke novelliste-realiste, nagu näiteks Maupassant või Tšehhov, siis esinevad need ajajärgul, mil see vool juba enam kui teadlikult paneb rõhku ka puhtartistilisele poolele.“

Juubilari eluloost lühidalt: Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson) sündis 2. märtsil 1886 Võnnu kihelkonnas Ahjal, Tartumaal (praegu Põlvamaa) ja suri 15. aprillil 1971 Tallinnas. Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. „Noor-Eesti“ liikmena toetas ta tuliselt vasakpoolseid ideid. Tuglas arreteeriti ja oli kaks kuud Toompea vanglas, kus kirjutas oma kuulsa proosaluuletuse „Meri“. 1906–1917 elas ta pagulasena peamiselt Soomes, aga ka Pariisis, külastas Itaaliat, Hispaaniat, Marokot ja Norrat. Need külastused on kajastunud tema värvikais reisikirjades. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaid (1922) ning mitu korda ka selle esimees. 1946. aastal sai Tuglas Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks ja pälvis samal aastal Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetuse. Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et teda on suuresti mõjutanud taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks. Tuglase loomingut jaotatakse kolme perioodi – 1901–1914: otsingute ja katsetuste periood; 1914–1925: kõrgperiood (sh romaan „Felix Ormusson“,1915); 1925–1971: psühholoogilise realismi periood (lapsepõlveromaan „Väike Illimar“, 1937).

Suur mõju kirjaniku loomingule oli Soome-aastail. Ta sõlmis suhteid Soome kultuuritegelastega. Küllap see andiski 1982. aastal tõuke Eesti ja Soome kultuurisuhteid arendava Tuglase Seltsi asutamiseks Helsingis. Tuglas on olnud soome kirjanduse suurimaid eestindajaid, sh peaaegu kogu Aino Kallase loomingu tõlkijana. Suurkujuks kahe rahva kultuurisuhetes tegi Tuglase aga Aleksis Kivi „Seitsme venna“ tõlge.

Üldse tundub, et Tuglast hinnatakse tänagi Soomes rohkem kui Eestis. Tuglase Seltsi ajakiri kannab nime „Elo“, seda Tuglase abikaasa järgi. 1918. a Tuglas abiellus Emma Elisabet Oinasega (hilisema nimega Elo Tuglas), kes oli kirjanikul toeks ja abiks kuni viimaste elupäevadeni. Nende kirjavahetus (ilmus 2001) tõi meie teadvusse palju uut nende pikaajalisest suhtest.

Elo’l on soome keeles teisigi tähendusi, nt elokuu – august ehk lõikuskuu, elonkorjuu – saak, elossa – elus.

MART UMMELAS

Jaga |