Vilja Savisaar – inimene, kes ei reeda

09. juuni 2004


Keskerakonna Euroopa Parlamendi valimisnimekirja esinumber rohib peenraid, toidab küülikuid ja kolme hundikoera, juhib parlamendifraktsiooni ja võõrustab Tallinna linnapea abikaasana Londoni mayoress'i

Vilja Savisaar on kaua toimetanud Eesti poliitikaelus. Teame, et ta on Edgar Savisaare abikaasa, ta on Keskerakonna aktiivne tegija ja nüüd ka Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees. Sel kevadel kandideerib ta Euroopa Parlamenti.
Inimesed, kes teda lähemalt tunnevad, ütlevad, et ta on südikas, sõnakas, järjekindel ja õiglase meelega. Ta seisab vapralt sel poolel, kus tuleb kaitsta nõrgemaid ja kus tuleb välja astuda õnnetute eest. Lendlehele, mida ta oma valimiskampaanias levitab, on kirjutatud: inimene, kes ei reeda.

Kus on Su lapsepõlvekodu?
Kasvasin üles Lõuna-Eestis Võrumaal Vaabinas, keskkooli lõpetasin Antslas, niisiis päritolult ja loomultki pigem maatüdruk. Oskan maad kaevata ja külvata, peenraid rohida ja hoolitsen heameelega loomade eest. Ka oma praegust maakodu ei kujuta ma ette ilma tomatite, lillede ja loomadeta. Elu ei luba muidugi väga suurt majapidamist ette võtta, kuid oma herned ja jänesed, eriti aga koerad nõuavad pidevat hoolt.
Antslast läksin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. Sealt tulin Tallinna meditsiinipsühholoogina.

Meditsiinipsühholoogiat on Sul vist hiljaaegu väga vaja läinud?
Jah, kui Edgar sattus infarktiga haiglasse ja pärast paar kuud kodus rängast katsumusest taastus. Tal oli siis oma psühholoog kodust võtta. Tegelikult olen ma orienteeritud just rasketele haigustele, sh südamehaigustele, ja patsientide kätt olen nii haiglas kui tutvusringkonnas üksjagu hoidnud.
Töötasin haiglas mõne aasta. Praktiline meditsiin püsib mu töös tänase päevani, olen Ida-Tallinna Keskhaigla nõukogu esimees.

Kodu asub teil kahes kohas nagu paljudel peredel Eestimaal, kui on linnakodu ja maakodu. Kuigi inimesed kurdavad, et raha on vähe ja eriti seoses Euroopa Liiduga läheb kõik väga kalliks, ometi oodatakse nädalalõppu, et paar päeva looduses ja aias veeta. Nii sõidate teiegi – Edgar, Sina ja teismeline tütar Rosina, sageli mööda Tallinn-Peterburi maanteed?
Jah, töötame Tallinnas ja laps õpib Audentese koolis. Tööpäevadel olen tütre pärast rohkem linnas, maale ei saa nii tihti, kui tahaks. 75 kilomeetrit iga päev sõita on liig, kui töökoormus on suur ja koosolekud lõpevad hilja õhtul. Hundisilma talu, mis meil Võsu lähedal Virumaa metsade vahel asub, on südames meie tõeline kodu. Seal käivad ka Edgari lapsed tema varasemast elust, mõnigi kord pean toime tulema suure pere emana.
Mulle meeldib, kui noored pered võtavad ette ja hakkavad vana maja korda tegema. See ei ole kerge ja nõuab raha, kuid töörõõmu ja positiivseid emotsioone tuleb küllaga. Kodutunne on seal kordumatu.

Eestis kahjuks ei saa osa inimesi endale kodu lubada. Mõneti karmide ja ebainimlike seaduste tõttu, osalt ka sellepärast, et eluraskustes pole suudetud hakkama saada ja muututakse eluheidikuks, kodutuks, asotsiaaliks. Sinul on tulnud niisuguste kurbade nähtustega tihti silmitsi seista?
Puutusin kodututega kokku tööl haiglas, rohkem aga sel ajal, kui töötasin linnaosavanemana, alguses Nõmmel, hiljem Põhja-Tallinnas. Linnaametnikuna seadsin endale eesmärgiks teha Tallinna vaestehaigla. Küll mulle sõditi vastu! Et pole tarvis, et igaüks maksku ise, ja kui maksta ei jõua, ei huvita su haigus kedagi!
Õnneks süsteem nendele inimestele, kellel pole mingil põhjusel ravikindlustust, siiski loodi. Vaestehaigla on olemas. Kuigi seda annaks muidugi veel edasi arendada.
Ka sundüürnike probleemidega olen hästi kursis. Keskerakonna programm on praegu Eestis ainuke, kes nendele kui riigi ülekohtu alla jäetud inimestele üldse mingeid lahendusi pakub.
Arvan, et peaksime ühiskonnas inimlikumaks muutuma ja rohkem tegelema sellega, et inimesed kodutuks ei jääks, et jätkuks töökohti ja suudetaks korteri eest maksta.
Samal ajal peaksime kõvasti täiustama hoolekandesüsteemi, et hädasolijaid aidata. Näiteks on suur probleem üürivõlglastega, nendega on hädas kohalikud omavalitsused, omanikud. Selle asemel et võlgu kustutada ja inimesi niisama lihtsalt tänavale ajada, oleks võibolla õigem luua vaestemajad, nagu need eelmises Eestis olid.

Poliitikas kujunes Sinu alaks sotsiaalvaldkond. Miks?
Mina olen vanamoeline inimene. Liiga palju kohusetunnet ja suure koormana veel vastutustunne. Kui inimene tuleb murega minu juurde, siis tahan tema asja ajada nii kaua ja käia tema kõrval seni, kuni leiame mingi lahenduse.
Kurb on, et meie riigis jätkub neid inimesi, kes kaua kestnud liberaalsete reformide tõttu raskustesse sattusid, liiga palju. Otse öeldes, meil ei ole asjad korras. Kui Eesti inimarengu aruanne kirjutab, et 36 protsenti lastest elab allpool vaesuspiiri, siis ei ole meie riik normaalne. Kui teine uurimus tõestab, et 33 protsenti peredest ei saa endale lubada elamiskõlblikku kodu, ja ma ei näe, et riik võtaks olude parandamiseks midagi ette, siis ei ole selles riigis korda. Noorte tööpuudus ulatub juba veerandini, lapsed lõpetavad kooli ja jäävadki töötuks …
Ma ei saa neid tendentse rahulikult pealt vaadata. Mu sotsiaalne valulävi on tõesti madal. Eriti nukker on, et üks noorte meeste partei tuli suure käraga võimule, lubades kõva häälega valju korda, kuid nende teisel valitsusaastal näivad negatiivsed suundumused pigem süvenevat, kui võtame ainuüksi selle segaduse, mida nad koolisüsteemis on põhjustanud.

Sa oled vist üks jonnakas naisterahvas?
Vist jah! Mulle ei meeldi alla anda, ma ei saa teise valu taluda ega kuhugi kõrvale kaduda. Et otsida endale paremaid jahimaid, nagu me poliitikute puhul sageli näeme.

Kandideerid Keskerakonna nimekirjas 13. juunil valitavasse Euroopa Parlamenti. Kas Sul on Eestis vähe tööd?
Ega mul suurt Brüsseli-ambitsiooni ei ole, tunnistan ausalt. Mina suhtun kogu liitumisse suure skepsisega. Hääletasin euroreferendumil "ei" poolt. Töötasin kaua ja hingega Rahvarindes selle nimel, et meie väike riik saaks omaette hakkama, õnnelikuks ja rikkaks ilma igasuguste liitudeta. Ja et inimesed, kes siin riigis elavad, olgu eestlased või venelased, lätlased või ukrainlased, saaksid rahumeeles töötada ja lapsi kasvatada.
Nüüd öeldi, et on vaja Euroopa Liitu. Et ühine turg on kõige tähtsam või?
Võibolla. Võibolla oli see samm omamoodi paratamatu. Mina leian, et kriitilist meelt on vaja nii Eestisse kui euroliitu, ja eurokriitikuna ma sellesse valimiskampaaniasse läksingi.
Kui nii võtta, siis 33 protsenti eestimaalastest hääletas Euroopa Liidu vastu. See on suur ja arvestatav hulk toredaid ja tarku inimesi. Need, kellega vestelnud olen, ütlevad, et nad ei hääletatud mitte Euroopa vastu, vaid selle poolt, et Eesti jõuaks endale paremad tingimused välja kaubelda.
Noh, eks noortel meestel oli jälle väga kiire …

Meie inimesed on esimese eurokuu veetnud suhteliselt vaikselt. Ei mingeid proteste hinnatõusude suhtes ega midagi. Kas oskad meie inimeste passiivsust põhjendada?
Arvan, et eestimaalastele on mured nähtavaks saanud. Hinnatõusud on väga järsud, ja see on alles algus. Samal ajal vanad riigid sulgesid liituvate riikide kodanikele esialgu tööjõu vaba liikumise, millest uued riigid teatavasti huvitatud olid ja mida eurokampaanias kõlavalt meile ka lubati. Kahjuks ei kehtestatud üleminekuperioode, et meie "liitumisvalud" veidigi väiksemad oleks.
Kui me oleksime esialgu "ei" öelnud, usun, et tulevikus oleks meil kergem liituda olnud.
Mina tahan ikkagi näha, kuidas meie elu paremaks minema hakkab. Kui Euroopa Liidus on näha ja tunda, et meil läheb raskemaks, näiteks maksude, tööpuuduse või sotsiaalalal, siis mina ütlen juba praegu, et Eesti peab hakkama otsima võimalusi ühisest turust välja astumiseks. Mina lülitusin Europarlamendi kampaaniasse küll vaid Eestile paremate positsioonide kindlustamiseks. See töö, mulle tundub, on tänaseni suuresti tegemata.
Vestelnud Urmi Reinde

Vilja Savisaar:
Mulle ei meeldi alla anda, ma ei saa teise valu taluda ega kuhugi kõrvale kaduda.

Vestelnud Urmi Reinde

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)