Nädala juubilar: Samuel Beckett 100

Enn Eesmaa,      12. aprill 2006


Samuel Beckett oli viimne modernist maailmakirjanduses. Samas on ta tänini esimeste seas, kui räägitakse absurditeatri ja kirjandusliku minimalismi suurtest autoritest.
See iiri luuletaja, romaani- ja näitekirjanik sündis 13. aprillil 1906 Dublini eeslinnas Foxrockis. Ta vanemad kuulusid nn angloiirlaste hulka, mis üsna palju räägib Becketti hoiakutest ja eelistustest. Tulevane kirjanik sai korraliku filoloogihariduse kuulsas Dublini Trinity kolledzhis, kus õppis inglise, prantsuse ja itaalia keelt, ning töötas Belfastis inglise keele õppejõuna. Lapse- ja noorukieas tegeles Samuel spordiga, tudengipõlves oli aga edukas kriketimängija.
Kirjanduslikult kujunes Beckett välja Pariisis, kus kohtas James Joyce'i, kellest kirjutatud essee oli Becketti esimene trükivalgust näinud töö. Ta esimene lühijutt kandis pealkirja „Oletus".
Beckett rändas ja reisis palju. Mõni aeg elas ja töötas ta Londonis, kus kirjutas raamatu Proustist ning luuletas. Viiekümnendate aastate algusest peale kirjutas Beckett peamiselt prantsuse keeles. Juba paarkümmend aastat varem oli ta ise tõlkinud oma esimese avaldatud romaani „Murphy" prantsuse keelde. Võimalik, et temas tärkasid esivanemate geenid – Prantsusmaalt hugenottide tagakiusamise aastail Iirimaale põgenenud suguvõsa nimi oli Becquet.
Tema romaanid „Molloy", „Malone sureb" ja „Nimetamatu", mis on tulvil üksindust, pessimismi ning musta huumorit, leidsid siirast poolehoidu. Hiljem on seda koondteost nimetatud prantsuse uue romaani avanguks.
Triloogia viimase osaga samal, 1953. aastal Pariisis esietendunud Becketti esimene näidend „Godot'd oodates" tegi autorist mõne nädalaga maailmanime – temast sai Jean Genet' ja Eugene Ionesco kõrval absurditeatri tähtautor. Samal kümnendil jõudis lavale veel kolm Becketti näidendit, nende seas jõuline monodraama „Krappi viimane lint", mida Jüri Järveti nüansirikkas esituses mäletavad tänaseni veel paljud eesti televaatajad. Becketti lavateoseid on Eestis mängitud alates 1976. aastast.
Becketti näidendeist on raske kirjutada – neid peab ise nägema, õigemini kogema, sest neis on tavatult palju pause ja sõnades raskesti edasiantavat õhustikku, mis näitlejad ja lavastajad paneb proovile. Üks kriitikutest, Vivian Mercier on Becketti näidendeid iseloomustanud eriti tabavalt: neis ei juhtu kaks korda järjest mitte midagi.
Nobeli auhinnaga tunnustati Becketti loomingut 1969. aastal. Kakskümmend aastat hiljem katkes lõpuni loominguliselt aktiivse kirjaniku maine tee ning algas tema surematus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)