Tark rahakasutus toob kiire majanduskasvu

 Pärast seda, kui rahvastikuministri ametikoht kaotati, ei ole seda murepunkti ühegi ministeeriumi peaülesannete hulgas. Viimane rahvastikuminister Urve Palo külastas ka Torontot.

Jaak Uibu loodab, et sügisene valitsusevahetus ja rahvastikuküsimuste esiplaanile seadmine koalitsioonileppes, koos Riigikogu toetusgrupi moodustamisega, tõotavad pööret paremusele. Loodan, et tal on õigus. Varasema mahavaikimise asemel tema ettepanekuid vähemalt arutatakse.

Madal sündimus

on küll väiksemal määral probleem kogu arenenud Läänemaailmas. Väite kohta, et inimesed ei taha lapsi, lugesin äsja, et 40 aasta jooksul ei ole soov muutunud, ent lastega toime tuleku võime küll, cannot afford.

Meenuvad ka vastused kunagisele Postimehe küsitlusele sündimuse edendamise kohta, kus mitmest valikust oli 55% vastuseks „kõrgem palk“. Uibu andmetel oli 1990. aastal Eestis alaealisi 416 000, aga vahepealse veerandsajandi vältel on see arv kahanenud ligi poole võrra. Selline iibe langus ohustab nii rahva jätkusuutlikkust kui ka majanduse arengut.

Pole imestada, et töökäte puudus on paratamatu, eriti kui lisame väljarände. Et olukorda tõesti parandada, on vaja poliitikute, majandusinimeste ja kogu ühiskonna koostööd. Minu arvates tuleks rahvastikuministri ametikoht taastada, et täideviival tasandil oleks üks asutus, mille peaülesandeks ongi rahvastikuküsimused.

Meie, eestlased, oleme mitmeti olnud väga edukad, aga meie rahvaarv on väike. Palju pole vajagi, et meid rahvusliku püsimise olukorrast viia hääbumise ligidale.

Seos rahvastiku- ja majandusmurede vahel on ilmne ning mitmeti käsitletud. Kõrgem palk aitab nii iibe kui ka väljarände muresid vähendada, aga palgatõus nõuab siiski majanduskasvu.

Möödunud aasta viimase veerandi palgakasv oli Eestis 5,7%, Rumeenias 12%, Leedus 10% ja Lätis 8%. Päris kindel on, et need jätkuvad palgatõusud ei tulenenud produktiivsuse kasvust, vaid ärikasumi arvelt. Tegelik majanduskasv, eriti teaduspõhine, annab aga kindlama ja pikaajalise aluse rahva tõusvale sissetulekule ja ostujõule.

Eesti riik on varem jäärapäise eelarvepoliitikaga lõiganud oma rahva kõri ääretult väikese eelise – tasakaalus eelarve – eest. Sest võlg on võõra oma, kuigi riigivõlga võib ka teisiti vaadelda. Eesti riigivõlg on kõikide arenenud maailma riikide hulgas kõige väiksem!

Võtame laenu

Laename 3% SKP-st, veidi üle 600 miljoni euro, riigieelarve kavandatud defitsiidi katteks. Seda raha tuleb kasutada, jagades laenu mõtteliselt kolmeks.

Esimene osa oleks lisa sotsiaalkulutustele. Sinna käiks toetus esimese lapse heaks, samuti hädasolevate inimeste lahkem aitamine ja nende töövõime suurendamise lisakulud. Haigekassa puudujääk oli möödunud aastal suur ja sellele vastavalt lükati palju ravivajadusi ajaliselt edasi. Niisuguse olukorra vältimiseks ei peaks suurendama sotsiaalmaksusid, vaid andma vähemalt ajutist lisatoetust otse riigieelarvest. Kui nii saame ka arstide väljavoolu vähendada, seda parem. Üldine palkade tõus aitab muidugi kaasa sotsiaalmaksu laekumisele.

Teine osa kuluks hariduse ja teaduse toetamisele. Mitte varustusele ja hoonetele, vaid palkade tõstmiseks. Oluline on püüda vähendada haritlaste väljavoolu ja tõsta võimet lahkunute tagasikutsumiseks. Siis läheks vaja vähem välistööjõudu.

Kolmanda osa saaks pühendada kohaliku tööstuse arengule kaasaaitamiseks. Olemasolevatele struktuuridele on rohkem ressursse vaja, samuti tööstuse otsetoetusi, nagu ka eelmisel korral nimetatud. Investeeringuid Eestis on veidi üle kahe miljardi euro aastas. Ca 10% lisamine ei kuumuta küll midagi üle, kuid võimaldab kiiremat arengut, ja seda mitte ainult IT vallas, vaid ka tootvas tööstuses. Eratööstusel otse on raske uusi investeeringuid Läänest leida, eriti pärast Ukraina sündmusi, sest ebastabiilsuse jutud peletavad investeerijaid. Riigi kaudu on see hoopis kergem.

Kõik ülaltoodud toetused lähevad põhiliselt palkadeks. Seega tuleb rahast kohe 20% tagasi maksudena, ja nii nagu ülejäänud 80% kasutatakse ostudeks, tuleb ka sealt 20% müügimaksuna tagasi riigikassasse. Lisame mõned aktsiisimaksud ja kiirema ringlemise, ning nii ongi ligi pool kasutatud rahast tagasi. Palgasaajad ei investeeri raha välismaale. Seda teevad tulumaksuvabalt välisomanike firmad.

Nõnda on võimalik laenatud 600 miljoni euro arvelt teha kulutusi tervelt miljardi eest.

Selline targalt suunatud lisaraha kasutamine annab hoopis kiirema majanduskasvu.

Koos uue rahvastikuministri tegutsemisega ja programmi „Talendid koju“ jätkamisega võib see tõesti aidata kindlustada eesti rahva tulevikku, kultuuri ja keelt omal maal.

OLEV TRÄSS,

Toronto Ülikooli emeriitprofessor, TTÜ audoktor

(Vt ka Kesknädal 14. detsember 2016 – Olev Träss „Eesti majanduse jätkuvate murede üks võimalik lahendus“)

Jaga |