Tagasivaade kuumale 1991. aastale

2016. aasta oli erilise tähendusega. Sageli tuli kirjutada või öelda, et „täna möödub 25 aastat“, „25 aastat tagasi toimus“, „sellest sündmusest on juba 25 aastat möödas“, „täna 25 aastat tagasi“ jne. Püüan alljärgnevalt lühidalt meelde tuletada 25 aastat tagasi, 1991. aastal toimunud sündmusi, mis minu arvates oluliselt mõjutasid Eesti Vabariiki ja eestimaalasi.

Tahetakse asuda püüdma sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjaid

7. jaanuaril Balti sõjaväeringkonna juhataja kindral Fjodor Kuzmin teatas Eesti, Läti ja Leedu juhtidele, et NSV Liidu relvajõud alustavad dessantväelaste abil Balti riikides operatsiooni, mille eesmärk on kinni püüda sõjaväest põgenenud ning alternatiivteenistuses teenivad noormehed. Valitsusjuht Savisaarele teatati, et hiljemalt 8. jaanuari hommikul saabub Tallinna dessantväelaste polk (2250 meest) ning et sõjaväeosi kavatsetakse paigutada ka teistesse paikadesse Eestis. Kogu Baltikumis kavatseti suurendada sõjaväelaste hulka 10 000 mehe võrra. Kuzmin sõnas end tuginevat [NSV Liidu kaitseministri] Jazovi käskkirjale; viimane omakorda [NSV Liidu presidendi] Gorbatšovi dekreedile 1. detsembrist 1990.

Balti Riikide Nõukogu tegi vägede täiendava sissetoomise vastu avalduse. Pärast Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli protesti andis Fjodor Kuzmin Eestile ajapikendust kuni 13. jaanuarini. Kuid asi oli vägagi ebakindel, mistõttu valitsusjuht Edgar Savisaar ja EKP Keskkomitee II sekretär Enn-Arno Sillari sõitsid Moskvasse, kus nad 9. jaanuaril kohtusid kaitseminister marssal Dmitri Jazoviga. Otsustati moodustada ühiskomisjon sõjaväeteenistusega seotud probleemide lahendamiseks ja olukorra normaliseerimiseks. Samuti lepiti kokku, et täiendavaid sõjaväejõude Tallinnasse ei tooda.

Vilniuses verised sündmused

8. ja 9. jaanuaril lennutati Vilniusse Nõukogude eriüksused, sealhulgas näiteks Pihkva 76. õhudessantdiviisi võitlejad, ja KGB rühm „Alfa“, kuhu kuulus 65 ohvitseri. Seda kasutati esmakordselt 1979. aastal, kui Nõukogude Liit alustas Afganistani sõda ja tungis presidendipaleesse Kabulis.

Eriüksuste Vilniusse toomise kohta oli Kremlil ametlik selgitus, et see on vajalik Leedu NSV ja NSV Liidu põhiseadusliku korra kaitsmiseks.

10. jaanuaril esitas Mihhail Gorbatšov Leedule ultimaatumi, nõudes Nõukogude Liidu konstitutsiooni tunnustamist ja sellega vastuolus olevate Leedu seaduste tühistamist. Leedu parlament ei kuuletunud, ning 11. jaanuaril ründasid Nõukogude väed lahingumoona kasutades Vilniuse ajakirjandusmaja, kus asusid enamiku Leedu ajalehtede toimetused ja trükikoda. Hulk inimesi sai haavata. Samal ajal asusid tuhanded relvastamata inimesed kaitsma parlamenti, teletorni, raadio ja televisiooni toimetusi.

12. jaanuaril saabus Leetu N.Liidu kaitseministri asetäitja kindral Vladislav Atšalov ja võttis kõik sõjalised operatsioonid enda kontrolli alla. Veel samal õhtul asuti Leedu pealinnas Vilniuses ja teistes olulistes paikades N.Liidu KGB ja armee poolt ründama legitiimset Leedu Vabariiki. Nõukogude sõjaväelased tapsid sel ööl 14 ja vigastasid üle tuhande leedulase. 

Verised kaadrid Leedus toimunust levisid momentaanselt üle maailma

Kell 2 rünnati raadio- ja televisioonikomitee peahoonet. (Sinna jäädigi mitmeks kuuks peremehetsema; sama aasta augustini edastati sealt Leedu-vastaseid saateid.)

Leedu Televisiooni stuudios tehtud viimase videosalvestise võttis Elzbieta Vyšniauskiene kaamerakassetil kaasa ja hüppas koos sellega esimese korruse aknast välja, sest koridorist oli juba kuulda lähenevate sõdurite jooksmist. Ta ületas territooriumi ümbritseva aia ja helistas tänaval telefoniautomaadist oma abikaasale, kes tuli talle järele ja viis kasseti parlamendihoonesse, kus sellest tehti kohe koopiad. Ühe koopiaga sõideti Kaunasesse ning sealsest telestuudiost õnnestus toimunu maailmale edastada. Rootsi televisioon näitas neid kaadreid juba kella 4 ajal hommikul. Peagi jõudsid Vilniuse verised pildid sadades telejaamades eetrisse ja USA televisioon sai näidata neid veel sama päeva õhtustes uudistesaadetes.

Eesti leiab liitlase

Sel äärmiselt keerulisel ajal vajas Eesti õigeid liitlasi, kelle abil verevalamisest pääseda. Eesti juhtkond otsustas küsida Venemaa liidrilt Boriss Jeltsinilt toetust, et Leedu traagilised sündmused Eestis ei korduks. Jeltsinit tabada polnud lihtne ja esialgu ta kõhkles, sest Kremlile vastandumine tähendanuks temavastast rünnakut koos võimaliku kodusõjaga Nõukogude Liidus.

Jeltsin siiski saabus Tallinna ning tegi siinsetes baasides asunud Nõukogude sõjaväelastele avalduse mitte sekkuda Baltimaade siseasjadesse. Ta hoiatas, et sõjaväelasi tahetakse kasutada Kremli poliitilistes mängudes. „Enne, kui te lähete rünnakule tsiviilobjektide vastu Baltikumis, tuletage meelde oma kodukollet, oma riigi ja rahva olevikku ning tulevikku,“ ütles Jeltsin oma avalduses. „Vägivald Baltimaade rahvaste ja seaduste kallal tekitab tõsise kriisi ka Venemaal, ka nende venelaste olukorras, kes elavad teistes vabariikides, sealhulgas ka Baltikumis. Kas tõesti olete nõus rolliga, mille reaktsioonilised jõud püüavad teie peale panna?“

Sõjakäik Baltimaade vastu oleks olnud nüüdsest sõjakäik ka Jeltsini ja Venemaa vastu. Jeltsin selgitas sõjaväelastele, et Balti rahvad kaitsevad oma demokraatiat ning et Kremli käsk astuda vastu seaduslikult moodustatud riigiorganitele ei saa olla seaduslik. „Sel hetkel oleme päästetud,“ teatas toonane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige Rein Veidemann. „Jeltsin teatas Venemaa nimel, et venelased ei lähe Balti riikide vastu ja tunnustavad nende vaba valikut. Ta kutsus ka Vene sõdureid mitte alluma käsule.“

Boriss Jeltsini tulek Eestisse kohe pärast Vilniuses toimunud verevalamist oli Nõukogude Liidu juhtkonnale äärmiselt ebameeldiv üllatus. Tallinnas kirjutas Jeltsin Venemaa nimel koos Läti, Leedu ja Eesti esindajatega alla ühisavaldusele. See hoiatas osalemast Balti riikide iseseisvuse vastastes aktsioonides. Avalduse luges toonane Eesti riigiminister Raivo Vare ette telekaamerate ees. Pöörduti ka ÜRO peasekretäri poole, paludes abi Balti kriisi lahendamiseks ja rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumiseks, et reguleerida Baltimaade olukorda. Avaldusele kirjutasid Boriss Jeltsini kõrval alla Arnold Rüütel, Läti liider Anatolijs Gorbunovs ja Leedu saadik. Taasloodavad neli riiki lubasid üksteisele osutada abi, kui ohtu satub neist kellegi suveräänsus.

Sündmused Lätis

Toimunud traagilistele sündmustele vaatamata ei suutnud nõukogudemeelsed rahuneda, ja peagi oli järg Läti Vabariigi käes.

20. jaanuaril ründas OMON (miilitsa eriüksus) Riias Läti siseministeeriumi peahoonet ja sellele järgnes laskmisi kogu vanalinnas. Tulistamiste käigus hukkusid miilitsad  Vladimir Gomonovitš ja Sergei Kononenko, juhuslikult sündmuskohal viibinud kooliõpilane Edijs Riekstinš ja sündmust salvestada püüdnud filmioperaator Andris Slapinš ning surmavalt sai haavata operaator Gvido Zvaigzne. Kokkuvõttes sai vigastada umbes kümme siseministeeriumi töötajat.

Järgmisel päeval peale neid veriseid sündmusi tuli Riias meeleavaldusele üle 500 000 inimese, kes nõudsid vägivalla kohest lõpetamist Leedus ning avaldasid toetust Läti ülemnõukogule ja valitsusele.

[fototekst]

EESTI AITAJA: Eesti juhtkond otsustas küsida Venemaa liidrilt Boriss Jeltsinilt toetust, et Leedu traagilised sündmused Eestis ei korduks. Jeltsinit tabada polnud lihtne ja esialgu ta kõhkles, sest Kremlile vastandumine tähendanuks temavastast rünnakut koos võimaliku kodusõjaga Nõukogude Liidus. Fotol: 13. jaanuar 1991. Boriss Jeltsin Tallinnas kirjutamas alla ühisavaldusele Balti riikidega ja kahepoolsele leppele Eestiga. Foto: ETA repro

AADU JÕGIAAS,

Kaitseliidu Toompea malevkond

/Järgneb/

Jaga |