Rahvastikukriisi olemasolust Eestis

Töörühma liikmeteks olid kutsutud teadlased ning huvigruppide ja riigiametite esindajad, kokku ligi nelikümmend inimest. Istung oli avalik – võimalust osaleda kasutas paarkümmend inimest. Tagantjärgi on kogu kahetunnine arutelu igaühele jälgitav Riigikogu veebiülekandes.

Rahvastikupoliitika põhialuste koostamine on jätkuks möödunud aasta 18. veebruaril Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma korraldatud konverentsile „Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused“, Keskerakonna fraktsiooni 21 liikme arupärimisele peaministrilt rahvastiku kahanemise kohta ja käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris Riigikogus peetud läbirääkimistele seoses rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamisega. Juhtivat osa selles kandis algul Riigikogu vanim liige Rein Ratas, hiljem Jüri Ratas.

Vajalikud tegevused

Niisiis on valdav osa Riigikogu liikmetest tunnistanud rahvastikukriisi olemasolu Eestis ja asunud probleemkomisjoni kaudu tegutsema.Ülesanne, mis varasematel Riigikogu koosseisudel ja valitsustel pole õnnestunud, on erakordselt keeruline. Õieti pole seda tõsiselt taotletudki. Seda tõendab rahvastikupoliitilise vastutusega ametnike olematus; nüüdki on neid vaid mõni üksik.

Kolm aastat tagasi vastas minu arupärimise peale peaminister Taavi Rõivase metsandusalase ettevalmistusega nõunik, et „Vabariigi Valitsus tegeleb rahvastiku püsimajäämise küsimustega peaaegu igapäevaselt. Võin kindlalt väita, et valitsuses tehakse otsused eesmärgiga, et kasvaks meie rahvaarv ning meie heaolu ja elukeskkond“.

Minu päringud ministritele nende andumust kahjuks ei kinnitanud. Pooled tolleaegsed ministrid on tänagi ametis. Kas nende hoiakud Eesti edasikestmiseks vajalike tegevuste suhtes on muutunud? Kaks kuud tagasi edastasin Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma nimel kõikidele ministeeriumidele Eesti rahvastikupoliitika kavandi palvega seda parandada ja täiendada. Sellele soovile ei ole sotsiaal-, kaitse- ja majandusministeerium vastanud isegi pärast teabenõude saatmist. Omaette lugu on toetusrühma soovile reageerimine – selles peegeldus vastumeelsus probleemi käsitleda.

Veel kaks aastat tagasi ei julgenud Riigikogu esimees Eiki Nestor võtta seisukohta rahvastikukriisi suhtes ja vastas mulle: “Põhiseaduse § 38 alusel on teadus ja kunst ning nende õpetused vabad. Seetõttu oleks mul ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada.“ Aga täna on probleemkomisjon loodud ja Riigikogu esimehelt ootaks toetust selle tööle, kasvõi näiteks osalusega ideepaberi-koosolekul riigi põhiülesande läbivaatamisel. Tänane tervishoiu eest vastutav minister, kes oli kaks aastat tagasi natuke aega haridusminister, vastas tollal oma nõuniku kaudu, isegi mitte omakäeliselt: „Minister luges huviga Teie saadetud analüüsi ja nõustub, et rahvastikukriis on Eesti ühiskonnas äärmiselt terav probleem. Ta palus kinnitada, et võtab Teie ettepanekuid oma töös arvesse.“ (Meenutame, et probleemkomisjoni moodustamist 14. veebruaril 2017 ei toetanud Riigikogus kolmandik kohalolijatest.)

Paistab, et riigi juhtivad poliitikud ja tippametnikud, rääkimata ametnikkonnast, on veel halvasti ette valmistatud riigi põhiülesande täitmiseks. Meeldetuletusi ja nõuandeid pole aastate jooksul kuulda võetud; selle kohta on piisavalt materjale Digari võrguväljaannetes „Rahvastikukriisi kogumik“ (2015) ja „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ (2016).

Senine rahvastikupoliitika on teeninud eeskätt integratsiooni, mis oli esikohal 1997. aastal Andra Veidemanni ministrikohustustes ja realiseerus vastava sihtasutuse loomisega. Demograafiline olukord oli tookord teisejärguline ning ministri kava jõustumine rahvastikupoliitika sõnastamise ja rahvastikuprogrammi loomise näol pandi küll valitsusprogrammi, aga tühistati Mart Laari taastulekul ilmselt tollase rahvastikuministri, praeguse Balti Filmiinstituudi direktori Katrin Saksa ettepanekul.

Jõudu Siret Kotka-Repinskile!

Andsin lühiülevaate olukorrast, milles rahvastikukriisi probleemkomisjon käivitas strateegilise dokumendi loomise. Seda tehti riigieelarve seaduses sätestatud standardnõuete järgi, sest see on ainus arengudokument, mille võtab vastu Riigikogu. Omakorda hakkasid nõuded kohe piirama produkti loomist – see ei sisalda rahastamist ega mõõdikuid. Kummaline küll: riigi põhiülesande täitmiseks pole raha ja endastmõistetavaks loetakse pikaajalist tasuta tööd, milleks koputatakse südametunnistusele.

Selge see, et aastatega kuhjunud probleemipundar ei avanenud esimesel koosolekul, vaid paljastas seisukohtade ja huvide virvarri. Räägiti n-ö oma mätta otsast, tervikut tajumata. Siiski ei pea probleemkomisjon sellest meelt heitma, et rohkem kriitikat kui tunnustust sai. Kriitika ja etteheited ju on Riigikogu töö osa  ning need teevad oma maad armastava poliitiku vaid tugevamaks.

Tuleb edasi minna ja välja sõeluda need valdkonnad, mis esmajoones mõjutavad sündimust. Probleemkomisjoni ülesannete seas on esimesena antud kohustus analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks.

Kas probleemkomisjonil on ikka piisavalt analüüsipotentsiaali, et kohe, ilma ettevalmistava analüüsita, asuda poliitika põhialuste kallale? Igal juhul algus on tehtud, taganeda ei saa ja probleemkomisjoni tööst sõltub rahva saatus.

Soovime komisjonile eesotsas Siret Kotka-Repinskiga meelekindlust: siis järgneb varem või hiljem ka edu.

JAAK UIBU,

Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Jaga |