Inglased osalesid Tallinna pommitamises

JÜRI LIIM,      20. märts 2002




Alles äsja möödus 58 aastat 9. märtsi pommitamisest. See vapustav sündmus on tugevalt jäädvustunud rahva, eriti vanema põlvkonna mällu. Kellele otsese läbielamisena, kellele jutu ja dokumentide põhjal. Nüüd juba tosinajagu aastaid räägitakse nõukogude punalendurite barbaarsusest avalikult. Kuuleme tõde purustuste ulatusest ja hukkunute hulgast. Paraku on ka see "tõde" vaid poolik tõde.

Üldteada peaks olema vene ajal levitatud propagandakumu: sakslased pommitasid, purustasid ja põletasid Tallinna. Nõukogude aja lõpul üritati aktsiooni põhjendada kui ainult sõjaliste sihtmärkide hävitamise vajadust. Ometi taolisi moodustisi meie pealinnas ei olnud. Siin tegutsesid peamiselt sakslaste staabid, haiglad, puhkemajad...Küll aga olid mingil määral funktsioneeriv õhutõrje ja sadam.
Üheksakümnendate aastate alguses olin "Rohelise Rügemendi" kaasabil Harju tänava varemetesse, varietee "Tallinn" poolsesse sektorisse linnavõimude loal paigutanud Aegviidu polügoonilt korjatud mürskude-rakettide fragmentidest kokku keevitatud 1,5 tonnise ja üle 2 meetri kõrguse "Punamilitaar-jumala". Hiljem taies arusaamatutel asjaoludel "kadus".

Sõjaliselt mõttetu pommirünnak

Mulle öeldi korduvalt: mürsumonstrum õhutab rahvustevahelist vaenu. (!?!) Kui lähtuda õigustest, siis minu kui autori originaalne metallist looming lihtsalt .
Ühte situatsiooni, kui kasutada Arkadi Raikini väljendust -"originaal-nahaalset" supervalet mainitud aastate alul kuulsin oma kõrvaga ja kaesin silmaga. Harju tänava varemete ja "jumala" juurde jäi pidama vene turistide grupp. Giid selgitas: "Siin oli 1944. aastal saksa staap ja vaadake, kui täpselt meie lendurite pommid tabasid. Ümberringi jäid hooned ja kirik terveks - purustati ainult staap. See metallskulptuur aga on kokku keevitatud varemetest väljavõetud lõhkenud pommidest".
1944. aasta 9. märtsil oli küllaltki palju ka neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes - peljati allatulistamist. Surmalast pillutati maha kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summiti pomme näiteks ka Kautla ümbruse metsadesse, rabadesse ja mujalegi.
Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja sama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite poolt ajaloolise kultuurilinna Drezdeni totaalne purustamine. Meie vabariigi pealinna tragöödiast teatakse paljutki, kuid mõndagi olulist detaili kas puudulikult või üldse mitte. On siiski tunnistajad, kes sel karmil ajal tegid rasket riigikaitselist tööd, ja neil isiklikud teadmised, otsesed läbielamised ja töised kogemused tollest tapatööst.
Inglaste osalemisest Tallinna pommitamisel olin teadlik, kuid ei õnnestunud leida inimesi, kes oleksid suutnud neist sündmustest täpselt pajatada. Eriti suurt aktiivsust neis otsinguis ma üles ei näidanud, teades, et varem või hiljem sellised tunnistajad ikkagi leian.
Esitatavad materjalid on ajaloolises mõttes ehedalt väärtuslikud ja kirja pandud aastal 2001. Nii täiuslikus mahus kui siin Kesknädalas ei ole neid õnnestunud veel avalikkuse ette tuua.

Kaks julgeoleku-SD meest, kes teavad.

HELDUR SAAR( s 1924, elab Harjumaal Arukülas) tegutses algselt Tartu koolipoiste omakaitses. 1942 kutsuti tööle Tallinna Julgeoleku Politsei 3. osakonda. Sealt suunati õppima Saksamaale Würtstenbergi.
Noormees koolitati välja töötamiseks SD-s. Peale erikoolitamist läkitati ta 1943. aasta alguses ülesandeid täitma Venemaale, keerulistesse ja riskantsetesse oludesse Luuga linna. Luugast naastes sai tema töökohaks Julgeoleku 4. Osakond - Poliitiline Politsei. Selle meeskonna asukoht paiknes aadressil Toompuiestee 4 ( Kaarli kiriku maja. Nõukogude ajal oli seal Laevastiku Spordiklubi ). Ülemuseks oli seal hauptsturmführer BERGMANN. Obersharführer Heldur Saar osales ka ERNA-2 liinis.
Aruküla mehel oli hiljem täita ka üks markantne eriülesanne. Selle käivitamiseks kästi tal astuda 1944 a. teisel poolel Punaarmee Eesti Korpuse ridadesse. Kõik see toimus Kuramaa lahingute käivitumise ajal. (See aga on hoopis erijutt).
ENN-HILLAR PEEBOSTE (s 1927). See Tallinna mees oli juba 14 aastaselt Kopli ja Pelgulinna Omakaitse 2. pataljoni 10 kompanii rühmaülem. Seejärel töötas Eesti Julgeoleku Politseis. Sealt komandeeriti tänu keeleoskusele sakslaste meeskonda käsundusametisse. Sakslaste vastav keskus paiknes Tõnismäel, kus kamandas oberststurmbanfhürer BAATZ. (Tolle aja Julgeoleku liinis oli tegevuses kaks meeskonda - A osakond saksa ja B osakond eesti meeste juhtimise all.)
Noorukese E. H. Peeboste ülesandeks oli kulleriteenistus. Kabinetist kabinetti kandis ta paljusid dokumente, nende hulgas ka salajasi ja täiesti salajasi. Sageli tuli käia ülesandeid täitmas linnas, puhuti vägagi keerulistes oludes. Põhiliselt aga oli tegevuses Tõnismäel SD meeskonnas.
Peeboste on rääkinud: "Baatzi meeskonnas oli üleüldiseks tavaks kaastöötajate usaldamine ja teisiti see ei saanudki olla. Seal oma ülesandeid täites kuulsin ja nägin nii mõndagi. Sain puht huvist vaadata ka dokumentidesse. Seega olin üpris hästi kursis sellega, mis toimub Eesti piires, eriti aga Tallinnas. Võisin end tol ajal lugeda hästi informeerituks. Tagas selle loomulikult ennekõige minu käskjala amet, uudishimu ja tähelepanekud."
Peeboste kaasaegsetest nii mõnigi on imestust ja isegi kadedust üles näidanud. Et kuidas ikka nii noor poiss võeti taolisse teenistusse. Sakslased ju jälgisid vanusetsensust.
Ometi oli kõik imelihtne. Tugeva kehaehituse, täiskasvanu välimuse ja meheliku käitumisega nooruk ei rõhutanud oma tegelikku vanust. Pealegi oli käskjalaks vaja noort ja käbedat käsutäitjat. Tegelikult eks nii olulisele kohale pandi nooruk ka seetõttu, et sõja lõpuaastatel oli Tallinnas põud täismeestest, sest kõik sõdisid rindel. Nii võetigi Enn-Hillar "inimpõua" oludes Omakaitsest Julgeoleku Politseisse meeleldi tööle ja sealt juba Tõnismäele Baatz`i alluvusse.
Mõlema mehe sõjaväelised auastmed olid SS liinis ja tööks suuremal või vähemal määral luure ja vastuluure. Need kaks nüüdset veterani olid ka kibedas tegevuses just Tallinna pommitamiste aegu. Muide, Enn-Hillar Peeboste linna ehitusinspektorist isa Artur Peeboste koostas Tallinna purustuste nimistu, mida kasutatakse ka tänapäeval. Tolleagsetel luuretöötajatel Saarel ja Peebostel on aga Tallinna pommitamistest omad faktid tallele pandud.

Julgeolek püüdis ja hävitas diversante

Heldur Saar meenutab: "Tol päeval oli kell 20.00 linnas ette nähtud õppehäire, vene lennukid aga saabusid kohale pool tundi varem. See aga tähendab, et venelased olid ilmselt meie tegemistest hästi informeeritud. Hiljem see arvamus leidiski kinnitust. Teatavasti esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt - välja pilluti nn "jõulupuud". Kogu ümbrus muutus valgeks nagu päeval -- lugeda võis kas või ajalehte. Ja siis tulid pommitajad."
"Meie jaoks olid need lennukid tol ajal teatud määral mõistatuseks. Vene lennukid undasid täislastis: Ei jõuaaa, ei jõuaaa, ei jõuaaa... Seda pommilaadungit aga vedisid kohale lennukid, millised häälitsesid kummaliselt: Sirrr, sirrr, sirrr... Kuid peale seda ööd said meie luures ja vastuluures paljud asjad üldse selgemaks."
Enn-Hillar Peeboste jutustab: "Peale üldalarmi väljakuulutamist esimese pommilaadungi kukutamise alguses ja kogu pommitamiste ajal oli meie grupi üheks ülesandeks leegitsevas kesklinnas fikseerida ja likvideerida marodöörid. Neid siiski peaaegu ei esinenudki, kuigi näiteks Viru tänaval mõned kaupluserüüstajad maha lasti. Taolisi kaupluste, äride ja korterite rüüstamisi üritati üldises segaduses sooritada mõnede poolt ka järgmisel päeval"
"Küll aga tegutsesid pommitamise ajal hoopis teistsugused tegelased". Koos "jõulupuude" süttimisega pandi siin-seal linna piiridel tähele ka üksikuid langevarjureid. Tekkis arvamus, et alla visati diversante-signalisaatoreid. Sellest lähtuvalt anti meile käsk tegutseda eriti resoluutselt. Sõja ajal taolise käsu andmine aga on üheselt mõistetav."
"Meie töötajad märkasid, tegid kahjutuks ja arreteerisid paljusid vene diversante, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Selliseid tegelasi lasti maha ka kohapeal. See oligi resoluutne tegutsemine. Tuli halastamatult likvideerida neid, kes meie kodusid põlema panid."
Heldur Saar: "Meil baseerus Julgeoleku Politsei võitlejate pataljon Ameerika tänaval, pärastpoole aga Järvel. Nende rutiinseks igapäevaseks tegevuseks oli valveteenistus ja vastava vajaduse korral diversantide püüdmine. Hiljem korjati sellest pataljonist kõik pikemad poisid Eesti SS Leegioni ja nii jäid ametisse ainult väikesed jumbud. Mulle looduse poolt antud kasvu ei saa kaugeltki lugeda pikemate hulka kuuluvaks ja seetõttu jäeti mind endisesse teenistusse."
"Diversantide püüdmine oli tõsine ja eluohtlik töö. Esines olukordi, kus tulistamist ja vastutulistamist oli rohkem kui küllaga. Tollel raskel ja traagilisel ööl neid meie pealinna süütajaid saadi elusalt kätte ligemale 100. Nende hulgas oli ka naisi. Millegipärast meie salga kätte sattunud süütajatest ainult mõned julgesid osutada relvastatud vastupanu, rõhuv enamus tõstis kibekähku käed üles. Ju siis oli neil elu armsam vastupanust."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)