Omandireformi lõpetab vaid koostöö

ANTO RAUKAS,      10. juuli 2002




Vt ka Henn Leetna artiklit "Omanike nutulaul ei ole õigustatud" 5. juuni ja Pärtel Tõnsbergi kirjutist "Riik ise tekitas sundüürnike probleemi!" 19. juuni Kesknädalas

Et üürnikud ja omanikud seljad kokku paneksid ja koos riigimeestele nõudmisi esitaksid, on soovitus, mida Eesti Üürnike Liit ja Õigusjärgsete Omanike Liit juba pikka aega taotlevad. Mõlemad liidud on teinud asjalikku koostööd, nõudes riigi poolt mõlemale poolele tekitatud ebaõigluse lõpetamist ja hüvitamist. Praegu kannatavad mõlemad.
Omandireform pidi Eestis saama ühiskonna taassünni kandjaks, kuid paraku ei näinud otsuse tegijad ette töö ulatust ega raskusi. Algusest peale tehti põhimõtteline viga, sest ühe sõõmuga püüti lahendada erastamist, tagastamist, kompenseerimist, munitsipaliseerimist jm. Seadusega ei suudetud lahendada senise valdaja ja vara saaja suhteid, tagastamisel ei arvestatud varal lasunud võlgu, arusaamatuks jäi väärtpaberite hüvitamine ja hoiuste hüvitamata jätmine, põhjendamatult laiendati pärijate ringi ja konstrueeriti subjektiivne pärimise kord. Tulemusena asendati üks ebaõiglus teisega.
Kuid olgem realistid. Kui ei suudeta lahendada üüri piirmäärade probleemi, laostuvad omanikud kiiresti ja hävivad Tallinna väärtuslikud puitelamute massiivid, sest nende korrashoidmine turuhinnast oluliselt madalama üüri abil pole võimalik Välisturismi seisukohast on puumajade väärtus aga palju suurem klaasist ja metallist kiiskavatest hoonetest kesklinnas, mille sarnaseid ja hoopis paremaid on kõigis Euroopa suurlinnades.
Ei tohiks ju unustada, et tagastatud majade omanikud on suures osas pensionärid, kel vabad vahendid puuduvad. Kui üürilepinguid pikendatakse ja üüri piirmäärad jäävad endisteks, tuleks Riigikogus vastu võtta rakendusseadus, mis võtaks omanikelt igasuguse materiaalse ja juriidilise vastutuse üürnike ees.
Praeguses olukorras on omanik üürniku ori, kes peab kindlustama hoonete hoolduse ja remondi, tänavate puhastuse jms praktiliselt tasuta. Paljud noored pöörduvad praegu meie liidu poole palvega leida korter tagastatud majas, kus elamine on odavam erastatud korterist või individuaalmajast.

Sundüürnike Kogu esimees Henn Leetna kirjutas oma artiklis, et riik on sundüürnikke salakavalalt petnud, jättes nad ilma oma korteri ostueesõigusega erastamisest. Tema kõigiti asjalikust kirjutisest õhkub kirglikku omanike-vaenulikkust, kuid ta lõpetab ootamatu ja meeldiva kannapöördega: "Aeg on ühineda, minna Riigikogusse ja võtta vastu seadused, mis kohustavad riiki hüvitama nii omanikele kui ka sundüürnikele tekitatud kahjud täies ulatuses."

Miks on nn sundüürnikud oma õiguste eest võitlemisel nii valjuhäälsed? Põhjus pole mitte elamispinna puudumises ega naeruväärselt väikese üüri piirmäära tõstmises, vaid riigi ebaõiges käitumises, kes ei võimaldanud kõigil kortereid erastada ega saada ka kaduma mineva elamispinna eest õiglast kompensatsiooni. Võimalusi oleks leidnud, näiteks müüa ehitust võimaldavat maad EVP-de eest ning anda madalaprotsendilisi laene.

Üüri piirmäär on naeruväärne

Elamuseaduse § 37-1 kohaselt peaks saama üüri piirmäära muuta tulenevalt üüri mõjutavate hindade muutumisest. On arusaamatu, kuidas saab väita, et üüri mõjutavad hinnad ei ole muutunud, kui Statistikaameti andmetel oli 1995. aastal keskmine palk Eestis 2375 krooni, aga 2000. aastal juba 4876 krooni, ning elukallidus tõuseb aastas vähemalt 4%?
Üüri piirmäär on suurimate majandamis-hoolduskuludega üüriobjektile kehtestatava üürimäära kõrgeim tase, üüri objektiivne ülemine piir, mis võimaldab kõigil elamu omanikel lisaks vajalike kulude katmisele saada ka seaduses ettenähtud kasumit 10% üürisummast. Tallinna volikogu poolt 18. aprillil heaks kiidetud dokumendis "5000 eluaset Tallinna" on märgitud, et äärelinna korterites on ühe ruutmeetri kuuüüri suurus 50-70 krooni (lisanduvad kommunaalmaksed), kesklinna korterites 100-150 krooni. Huvitav, millele toetudes linnavalitsus ja -volikogu seadustasid üüri piirmääraks 15 krooni ruutmeetrilt, keeldudes jäärapäise visadusega seda muutmast? Viljandis on üüri piirmäär koguni 8 krooni, Pärnus 7 ja Elvas 5 krooni, mis on naeruväärne.
Üüri piirmäär ja selle kinnitamise õiguse delegeerimine kohalikele omavalitsustele on räiges vastuolus põhiseadusega ning Eesti liberaalse majanduspoliitikaga. Ka peaks ruutmeetri maksumus suuremates linnades olema vähemalt 20-30 krooni kuus (vt Eduard Vigeli artiklit 2. juuli 2001 Äripäevas), st ligi poole rohkem, kui peab normaalseks Tallinna linnavolikogu, ning ligikaudu neli korda rohkem, kui võimaldab Reformierakonna juhtimisel töötav Pärnu linnavalitsus.

Seadus omanikku ei kaitse

Öeldakse, et seadus peab kaitsma nõrgemat poolt. Õigusjärgne omanik on sundüürnikuga võrreldes kahtlemata nõrgem pool, kuid seadus teda ei kaitse. Omanikul puudub praegu isegi korteri saamise võimalus omaenese majas. Kaheksa aasta jooksul on üürnikud tagastatud majade korterites elanud kuni kümme korda odavamalt kui munitsipaalpinnal.
Toome reaalse näite Pärnust, kus 1995. aastal tagastati elamu üldpinnaga 200 ruutmeetrit. Omanik sai maja neljalt korterilt maksimaalselt lubatud üüri 1400 krooni kuus, mis loomulikult ei katnud isegi halduskulusid. Kui me arvestaksime aga turuhindades ja võtaksime aluseks Pärnu kohta suhteliselt tagasihoidliku 50 krooni ruutmeetrilt, oleks omaniku vähemlaekumine ruutmeetrilt 43 krooni ja kuus kogu hoonelt 8600 krooni, aastas 103 200 krooni ja möödunud seitsme aasta jooksul 722 400 krooni.
Sellest olnuks omaniku tulu vaid 10%, kuid ülejäänu saanuks panna maja renoveerimisse. Kui see arv korrutada kõigi Eesti õigusjärgsete omanike arvuga, näeme, kui hiigelsuure summa on riik jätnud Eesti elamumajandusse investeerimata.

Eesti riik jätkab omanike röövimist

Juhul kui üürnik ei olnuks suuteline nõutud üüri tasuma, pidanuks ta leidma väiksema korteri, või oleks vahe tasunud linn või riik. Nüüd aga rööviti see summa omaniku taskust ja röövimist kavatsetakse rahumeeli jätkata.
Paljud nn sundüürnikud olid nõukogude võimu ajal eelisseisundis inimesed, sageli repressiivorganites töötanud isikud, kes said endale elamispinna kõrgeima heakorrastusastmega natsionaliseeritud majadesse, kus nad harjusid tasuta elama, sest tollane üürimäär 13 kopikat ruutmeetrilt oli ju sümboolne. Mida suurem ja parem on ka praegu nende poolt hõivatud elamispind, seda tigedam on vastuseis normaalse üüri maksmisele.
Võimsat propagandaaparaati kasutades on sellised "sundüürnikud" suutnud kujundada ühiskonnas suhtumise, nagu oleksid nad suurkannatajad, keda kurjad majaomanikud tahavad röövida ja tänavale heita. Tegelikult on üürnik omanikule vajalik nagu vihm tärkavatele taimedele, sest ilma üürniketa poleks ju majade hooldamisel ja renoveerimisel mõtet. Kuivõrd üürnikke on rohkem kui omanikke ja lähenevad valimised, siis on üürnike häälte nimel mitu erakonda nõus loobuma nii varasematest lubadustest kui ka loogilisest mõtlemisest.

Tallinna ehituskava mõistlik, kuid läbimõtlemata

Üüri piirmäära kehtestamine oli omal ajal ilmselt mõistlik hädavahend, ent see oli mõeldud ajutisena, sisaldades iga-aastase tõstmise võimaluse kuni turuhinnani, misjärel ta oleks muutunud ülearuseks. Selle asemel, et maksta üürnikele üüritoetust või aidata neid taskukohase elamispinna leidmisel, tehti tagastatud majade omanikest sotsiaalabi andjad.
Tallinn kavatseb sundüürnike probleemi lahendada massilise elamuehituse teel, mis on mõistlik, kuid detailides läbi mõtlemata ja arvutamata. Vanemad inimesed tavaliselt ei soovi saada omanikeks, sest omaniku elu on raske ja toob kaasa hoonete remondivajaduse. Kui omanikuga läbisaamine on normaalne ja üür vastuvõetav (vanas majas ei tõuse see niikuinii oluliselt praegusest kõrgemale), siis eelistaksegi üürniku seisundit.
Nii on see kogu maailmas. Seetõttu tuleks enne maksumaksja rahakoti koormamist selgeks teha korterit vajavate leibkondade üldarv, vajatava pinna suurus (ühe-, kahe- kolme- ja suurematoaliste korterite hulk) ja piirkond, kus inimesed sooviksid kodu omada. Juba praegu on elamispinda Tallinnas rohkem kui kõigi elanike vajaduste rahuldamiseks vaja.
Riigile on palju odavam ja ka lootusetusse seisu pandud omanikele vastuvõetavam, kui Riigikogu ja valitsus viiks läbi tagastatud elamute üürnikega täidetud korterite sundusliku taasriigistamine, annaks sundüürnikele võimaluse korterite erastamiseks ja kompenseeriks omanikele tekitatud kahju. See laiendaks omanike ringi, päästaks amortiseerunud majad lagunemisest ja looks pärast üüri piirmäärade vabastamist normaalse korterituru.

Liiga palju koogutame Euroopa Liidu ees

Ametnikud peaks kiiresti välja selgitama reaalse korterituru seisu, praeguse korterite täitumise protsendi ja alles seejärel kõnelema massilisest elamuehitusest. On selge, et uusi elamuidki on vaja, kuid kindlasti oluliselt vähemas hulgas, kui reklaamitakse.
Näiteks Tallinnas on elanike arv pärast Eesti taasiseseisvumist märgatavalt vähenenud, kas või seoses vene sõjavägede lahkumise ja rikkurite kolimisega pealinna lähisvaldadesse. Kui 1989. aastal oli Tallinnas ligikaudu 480 000 elanikku, siis nüüd pisut üle 400 000. Paralleelselt piiratud munitsipaalehitusega tuleks kohe luua tingimused erasektori käes oleva üüripinna renoveerimiseks, sest praegu ei saa erasektor elamispinna pakkumisel konkureerida munitsipaalvõimudega, kel on piiramatu õigus käsutada eraomanduses üüripinda minimaalseimagi kasumi tootmisel ja seda nn liberaalse turumajandusega riigis, kel on selgelt kaks poliitikat, üks koogutamiseks Euroopa Liidu ja teiste välisriikide ees, teine aga sisemajanduslikuks tarbimiseks. Need poliitikad erinevad nagu öö ja päev ning häbi selle üle ei tunta.
Lõpetuseks tahaksin paluda nii üürnikke kui ka omanikke loobuda asjatutest vastastikustest süüdistustest ja tegema koostööd ühise parema tuleviku nimel. Käesoleva loo autor elab enda ehitatud ridamajas ega üüri pinda, nagu paljud arvavad. Täpsustamist vajab ka mõiste "õigusjärgne omanik". Õigusjärgne omanik on iga omanik, kes on oma vara saanud õiguslikul teel. Mingil moel on õigusjärgsed omanikud kõik Eesti inimesed ja seetõttu pole mõtet iseennast iga päev hurjutada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)