Eha Võrk: sundüürnike probleem Tallinnas tõesti lahendatud

Delfi kuulutas Molotovi-Ribbentropi pakti 70. aastapäeval esiuudisena, et kellegi end sundüürnikuks nimetanud Maarja meelest pole Tallinnas sundüürnike küsimus sugugi lahendatud. Maarja perekonnanime hoiab portaal mingil arusaamatul põhjusel enese teada. Küll aga on selge, et tema jutu eksponeerimisega üritatakse seada kahtluse alla kogu pealinna munitsipaalelamuehituse programmi mõttekus.

Delfi vahendatud Maarja jutust selgub, et ta esitas korteriavalduse 2007. aastal. Tallinna esimene munitsipaalelamuehituse programm oli suunatud aga sundüürnikele, kes olid oma taotlused esitanud hiljemalt 2003. aastaks. MRP-st tulenenud ebaõiglust likvideerima pidanud omandireformiga Eesti riigi poolt uue ebaõigluse põhjustamisest oli möödunud juba üle kümne aasta, kui Tallinn kaotas lootuse, et riik sundüürnike probleemiga midagi ette võtaks ja otsustas selle lahendada omaenda jõududega. Seejuures riigi poolt praktiliselt mingit abi saamata (erandiks oli vaid üks aasta, kui Keskerakond oli valitsuses ning riik siis eraldas raha, millega sai Tallinn ühe korterelamu).

On kahetsusväärne, et nimetatud Maarja ei esitanud oma taotlust tagastamisele kuuluva maja üürnikuna munitsipaalkorteri saamiseks õigeaegselt, enne 2003. aasta 1. märtsi (see tähtaeg oli laialt välja kuulutatud). Maarja väide, et tema arvelevõtmisest keelduti, kuna oli pooleli kohtuprotsess, ei saa vastata tõele, sest avaldusi korterite saamiseks said esitada ka need, kelle eluase ei olnud veel tagastatud, ent avaldus maja tagasisaamiseks oli esitatud.

Seega, kui oli käimas kohtuvaidlus tagastamise üle, on ju ilmne, et tagastamise avaldus oli olemas, ja seega sai üürnik ka korterijärjekorda taotluse teha. Sellist õigust kasutasid paljud veel tagastamata elamute üürnikud. Avaldused, mis on mingil põhjusel esitatud pärast 2003. aasta märtsi, vaadatakse kindlasti läbi ja loodetavasti leiavad ka need peagi positiivse lahenduse.

Hoopis tähelepanuväärsem on aga selle looga esile kerkinud uus diskursus Eesti meedias. Elamuehitusprogrammi algusest mäletame ju kõik, kuidas suurem osa meediast, sh Delfi, seda euroopalikku elamuehituspoliitikat mõnitas nii kuidas ainult jaksas. Nüüd, kui selle programmi algul järjekorras olnud tuhandete inimeste korteriküsimus on lahendatud, elementaarne õiglus jalule seatud, püütakse linna kolkida sisuliselt selle eest, et munitsipaalkortereid on ehitatud liiga vähe. Või et need on üürnikele liiga kallid.

Muidugi - kui riik käituks vähemalt kriisiajalgi euroopalikult, oleks ka Tallinna elamuehitusprogrammi mastaap suurem. Munitsipaalkorterite ehitamine annab eriti kriisiajal vajalikku tööd ehitajatele ning tõepoolest turuhinnast oluliselt soodsama ja taskukohase elamispinna noortele peredele, õpetajatele, politseinikele, päästjatele jt madalapalgalistele. Linn on teinud ja teeb oma eelarvevahenditest elamuehituses niipalju kui suudab.

Kriitika, et Tallinn on suutnud ses vallas liiga vähe, on arusaadav, aga mitte õiglane. Positiivne on kahtlemata aga meedias toimunud hoiaku muutus - enam ei vaidlusta keegi munitsipaalkorterite ehitamise vajalikkust. Ses suhtes on meedia mentaliteet teinud pika sammu Euroopale lähemale.

-o-

Jaga |