Arnold Kimberi idaorientatsioon

URMI REINDE,      12. aprill 2006


Erinevalt suuremast jaost Eesti riigi esindajatest, kes eelistavad tööreise enamarenenud lääneriikidesse või eksootilistele arengumaadele, näitab Riigikogu maaelu komisjoni esimehe Arnold Kimberi viimaste aastate sõiduvalik selget idaeuroopalikku orientatsiooni. Aserbaidzhaan, Armeenia, Ukraina, Valgevene, Venemaa – need on kohad, kus ta on enam käinud kui üks kord.

Suur osa eestlasi pole pärast iseseisvuse taastumist kordagi üle idapiiri saanud. Kimberit kuulates tundub, et vist tasuks üritada.

Aserbaidzhaan. Bakuu

See Kaukaasia riik on Kimberi sõidusihiks olnud kolmel eri põhjusel. Ta on seal jaganud Eesti kogemusi omavalitsusstruktuuri ülesehitamisest. Ta on olnud parlamendivalimistel vaatleja. Ta on osalenud rahvusvahelistel seminaridel, mis käsitlevad poliitvangide olukorda.
Kui varasemas elus polnud Kimber aserite maale kunagi sattnnud, siis viimase poolteise aasta jooksul on ta omal kulul teinud sinna juba kuus visiiti. Mis on selleks tõuget andnud?
Kimber tunnistab, et hakkas ennast sättima mitmesugustesse sõprusühendustesse, et ida poole sõita puhtast huvist, sest Euroopas on „kõik valmis" ja meil siingi on juba rahulikum.
„Euroopa Liit on meil käes, ka neid seal idapool võiks otsa peale aidata," ütleb Viljandi kuulsa toiduainetööstuse Vilma endine omanik ja nüüdne parlamendiliige Arnold Kimber. Tema sõnul on just Eesti, Läti ja Leedu need, kes teisi kunagisi liiduvabariike selles toetada saaksid. Ungaril, Tshehhil ja Poolal kui endistel sotsialismimaadel puudub ju NSVL-ist lahkulöömise kogemus.
Kimberi sõnul tundus algul tallegi, et aserid on vaid mustad mehed, kelle põhitegevuseks on turul müümine, „kepka" peas. Nüüd on ta näinud, et Aserbaidzhaan, 8 miljoni elanikuga riik, ei tunne ei alko- ega narkoprobleeme ja et seal on kord majas, sest lapsed austavad vanemaid.
Tegemist on moslemimaaga, mis tähendab, et kõik ongi teistmoodi. Isikukultus – üks isa, keda kõik kummardavad. Aga see ei välista nende soovi läheneda Euroopale.
Alguses proovis Kimber siinseid ja sealseid ettevõtjaid kokku viia. Sealt tunti huvi meie piimatoodete ja kaabli vastu. Ja seegi, et Aserbaidzhaan on väga rikas maa, ei vaja tõestamist: nafta, kala, kaaviar, põllumajandus, subtroopika. Riik, mis tohutu palju ehitab, nii maju kui ka teid, vajab rohkelt materjali.
Eesti–Aserbaidzhaani majandussuhted siiski õide ei puhkenud. Piimatoodete vedu sinna on kallis, naftatoodete transport siia on võimatu, sest nende mahud on Eesti jaoks liiga suured. Musta kalamarja ekspordivad nad Euroopasse, meil siin on liiga väike turg.
Ainsana näib edenevat turism – näiteks, meie kalamehed Kaspia merele, nende jahimehed meile jahile.
Kihistumine on neilgi suur: on ülirikkaid, monopolide omanikke, keskmikke nagu meil, suur hulk vaeseid.
„Võtab aega, kuni nad areneksid Euroopa suunas, et teha teisiti, kui ajaloos seni kogu aeg on elatud ja tehtud. Noor president Ilham Alijev on Läänes õppinud ja püüab midagi muuta. Eks nad üritavad kõik tasapisi muuta!"
Suurim probleem oli ja on ka praegu Karabahh. Nõukogude ajal alguse saanud konfliktis ajasid armeenlased Vene sõjaväe abiga neilt aladelt välja palju inimesi, kellest 800 000 on tänini Aserbaidzhaani valitsuse kukil, elades hirmsates tingimustes põgenikelaagrites ja ühiselamutes. Okupeeritud alad moodustavad Aserbaidzhaani territooriumist 20 protsenti. Euroopa jõududega peaks olema võimalik seda probleemi lahendada.

Armeenias
käis idafänn Arnold Kimber president Arnold Rüütli riigivisiidiga. Ta uuris muu hulgas seda, kuidas sealtpoolt nähakse Karabahhi probleemi rahumeelset lahendust. Nii aseritel kui ka armeenlastel läheks kergemaks, kui kord alanud territoriaalne konflikt lõpeks.
Ega Armeenialgi praegu kerge ole. See riik viibib blokaadirõngas, sest peale Aserbaidzhaani on naabriteks Gruusia ja Türgi, kustkaudu pole armeenia rahval erilisi väljavaateid maailmaga suhtlemiseks.
„Keeruline," resümeerib Kimber oma Kaukaasia-elamusi. „Kuid varem või hiljem see kõik laheneb."

Ukraina
kerkis Arnold Kimberi huviorbiiti 2003. aastal, kui tollane Riigikogu esimees Ene Ergma ta sinna ametlikule visiidile kaasa võttis. Kohtuti Ukraina juhtivate poliitikute Janukovitshi, Kutshma ja Litviniga, külastati nende parlamenti Verhovnaja Rada.
Ukraina on Kimberile südamelähedane olnud juba sõjaväeteenistuse ajast, aastaist 1968–1969, kui ta Sahhalinil teenides tutvus Ukrainast pärit Emiliga, kellega kujunes välja eluaegne sõprus. Aastakümneid vahetati pühadekaarte, kuid ei kohtutud enne, kui Kimber 1999. aastal Lvovis külas käis. 2005. aastal tuli Emil Eestisse ja oli siin nähtust heas mõttes vapustatud.
Eks nad kahekesi olegi nüüd oma riikide ajalugu ja arenguid paika pannud. Lääne-Ukraina tundub Kimberile olevat eriti eestimeelne. Sõber oli oranzhis revolutsionis olnud suur tegija ja kirjeldas, kuidas nad olid Eestist eeskuju võtnud: et ärgu antagu järele provokatsioonidele, et astutagu samm-sammult, et ei tekiks verevalamist.
„Ka neil möödus revolutsioon rahulikult – eks nad teinudki „nagu Eestis"," möönab Kimber.
Ukraina viimaseid valimistulemusi kommenteerib Kimber kui rahva tahet. „Võib-olla ukrainlastele oleks parim, kui Jushtshenko ja Janukevitsh ära lepiksid. Venelasi on selles riigis palju ja neid ei saa eirata. Ida-Ukrainas asub tööstus ja püsib suur venemeelsus; ka neile on vaja anda muutusteks aega."
Kimber ütleb ka, et kogemuse, kus võitnud partei nurka visatakse ja tehakse kõigi teiste koalitsioon, on Eestigi üle elanud. Loodetavasti näevad ukrainlased eestlaste pealt ka seda, et midagi head see kaasa ei too – lõpuks võtab võitja ikkagi oma.

Valgevenet
tunneb Kimber juba 80ndatest, kui sõbraliku vennasrahva spetsialistid projekteerisid Viljandisse uut leivatehast. Kimber oli siis projekti peainsener. „Käisime Valgevene vahet edasi-tagasi, et tüüpprojekti asemele eriprojekti saada," meenutab Kimber. Saadigi.
Kui oli võimalus parlamendigrupiga minna Valgevenesse valimisi vaatlema, kasutas Kimber taas juhust.
„Miks on Lukashenko nii populaarne? Kui NSVL kokku kukkus, hakkas lagunema ka Valgevene. Suurenesid kaos, korralagedus, kuritegevus. Lukashenko lõi korra majja. Ja eks nüüd rahvas mäletab ja tänab."
Kimber lisab, et „slaavlastega on üldse teine asi – demokraatia vajab neil pikemat harjumist".
Kimber prognoosib, et kui valgevenelased viie aasta pärast uuesti presidenti valivad, võib julgemaid muutusi oodata. Praegu ei ole rahva elul majanduslikult suurt viga, kuid „mokka ei lasta lahti teha". Kuni on odavat Vene naftat ja gaasi, seni tõstab batja pensione ja stipendiume.
„Aga ka mina toetan, et nende tudengid võiksid Eestisse ja mujale Euroopasse külla sõita ja maailma näha. Jõulisi liigutusi, sealhulgas majandusblokaadi Valgevene demokratiseerimisel ma aga ei poolda, et mitte anda põhjust asjatuks peksmiseks."

Kokkuvõtteks
ütleb Arnold Kimber: see ei ole normaalne, et meil on geograafiliselt üks, aga poliitiliselt teine Euroopa. Moldova, Armeenia, Aserbaidzhaan, Gruusia, Ukraina ja Valgevene võiksid kõik kuuluda Euroopa Liitu, nii nagu nad kuuluvad Euroopasse.
„Ma ei ole neis riikides üksinda käinud, vaid olen kaasa meelitanud poole Riigikogu ning suure hulga linnapäid ja vallavanemaid. Me saame neile just seda abi ja tuge pakkuda, mida nad vajavad, eelkõige suhtlemist."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)