Kas 1905. aasta võib korduda?

OLEV RAJU,      07. detsember 2005


Millest räägib meile statistikaameti kogumik „Leibkonna elujärg"

Viimasel nädalal on ajakirjanduses olnud tublisti kära statistikaameti kogumiku „Leibkonna elujärg" ümber. Põhiliselt negatiivset. Minu käest on sellest kogumikust lähtudes isegi küsitud: kas asi on nii halb, et 1905. aasta võib korduda. Mis on lahti tegelikult ja kas üldse on midagi lahti?!

Kõigepealt tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et kogumiku tase jätab soovida. Seda eelkõige terminoloogia ja analüüsi osas. Tabelid on loomulikult spetsialistile kõlblikud. Vigu leidsin kiirel lugemisel üle 20. Olgu alljärgnevalt igast valdkonnast üks näide.

Segased ja kohati mõttetud laused
"Niisiis kasvas pensionist saadud netosissetulek leibkonnaliikme kohta aastaga 15%, järgides keskmise vanaduspensioni …, kuid olles vanaduspensionist absoluutarvuna 3,9 korda väiksem."(lk 33) Hea lugeja, kui Sa midagi aru ei saanud, siis ole rahulik – viga ei ole Sinus. Peale kirjutaja ei mõista seda lauset vist keegi.

Risti vastukäivad ja ebaõiged väited
Näiteks: "Pensionärileibkondade osatähtsuse protsendipunktine kasv peegeldab Eesti ühiskonna vananemisprotsessi." (lk 14) Ei peegelda. Tegelikult pensionäride arv väheneb, aga üha rohkem on üksikuid pensionäre. Kui kaks koos elavat pensionäri on üks leibkond, siis kaks üksikut on kaks leibkonda, pensionäride arv on sama. Muide, leheküljel 15, s.t vaid üks lehekülg edasi on seda tunnistatud.

Valed terminid
Inimesest on saanud tarbimisühik – pro: tarbiv ühik, sest inimest ei söö ega tarbi mõnel muul viisil keegi. Lubamatu on leibkonna ja ingliskeelse household samastamine. Majandusteadlased on seda püüdnud igati ära hoida. Muidu peaksime rääkima majapidamise (see on siiani olnud householdi tõlge) asemel leibkonna tegevusest tootmistegurite müügil. Peatükk, kus majapidamine – mitte leibkond! – seda teeb, on igal tasemel mikroökonoomika õpikus!

Tabelite ja diagrammide ümberjutustus
Seda peetakse teaduslikes töödes halvaks tooniks. Silmanähtavaid asju ei kirjutata ümber, andmeid analüüsitakse. Seda enam, et seda on tehtud kohati ebaõnnestunult.
Kõik see tekitab olukorra, et kogumikku, mida oodati nii pikisilmi, tuleb suhtuda ettevaatlikult, igat järeldust kontrollides. Jumal tänatud, enamik on siiski täiesti õiged!

Kõik pole halb
Eeltoodust võib jääda mulje, et kogumik on oi kui halb. Ka ajakirjandus on seda juba kritiseerinud, eelkõige lähtudes faktist, et mitmed järeldused tunduvad üliprimitiivsetena. Näiteks: lastega leibkondades on nii sisetulekud kui kulutused ühe liikme kohta väiksemad, eriti ühe vanemaga ja mitme lapsega leibkondades. Küsitakse, et kes seda ei tea. Õige, teame küll. Kuid põhisõnum on hoopis muu – kui suur on see vahe ja kas selliste perede seisukord on viimastel aastatel muutunud suhteliselt halvemaks või paremaks.
Esimesele küsimusele on vastus selgelt olemas, teist aga annab ridade vahelt otsida. Ja ega see hästi välja tulegi, nagu oleks seda nimelt peidetud.
Neile, kel pole kogumikku käepärast, ütlen, et sissetulekute diferents eri leibkonnatüüpide vahel on muutunud vähe, ja tulude vahe pole ka vähenenud …
Mitmetes tabelites on ära toodud suhteline ehk relatiivne viga, mis spetsialistile annab lisainfot. See on kindlasti pluss.
Hästi põhjalikult on vaadeldud haridustaseme ja leibkonna sissetuleku seost. Erinevalt vanast heast stagnaajast näeme lõpuks selgelt positiivset seost haridustaseme ja sissetuleku vahel.

Sotsiaalne ebavõrdsus – kasvab või kahaneb?
Ajakirjandus on siiani oma peatähelepanu pööranud mõnele üksikfaktile. Kuid olulisim on ikkagi asjaolu, kas lubamatult suur majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus Eestis väheneb või kasvab. Ja kuidas rahvas sellesse suhtub?
Uurimus sisaldab hulgaliselt näitajaid, mis tõestavad sotsiaalse võrdsuse mitmete üksikaspektide tähtsusetut vähenemist. Kuid õnneks siiski vähenemist!
Kuid vaadakem üldisemat. Gini koefitsient, mis on üks levinuimaid, kui mitte kõige levinum tulude jaotuse näitaja, on aastail 2000–2004, s.o viie aastaga, vähenenud 0,366-lt 0,362-le ehk 0,004 võrra. Üle 0,350 loetakse aga piiriks, kust algab suur tulude ebavõrdsus. Kui sama tempoga jätkata, siis jõuame piirini, kus Eestit enam ebavõrdseks ei loeta, alles 12 aastaga!
Kui aga võtta aluseks nn modifitseeritud OECD skaala, siis on Gini koefitsient neil aastatel isegi kasvanud: 0,359-lt 0,360-le.
Tegelikult ei tohi asjale läheneda nii primitiivselt. Väga palju sõltub valitsuskoalitsioonist. 2003. aastal, mille eelarve tegi valitsus, kuhu kuulus ka Keskerakond, olukord paranes, 2004. aastal aga selgelt halvenes. 2005. aastal on loota jällegi teatud paranemist. Kui aga võimule peaks uuesti naasma parempoolitsev koalitsioon, näiteks eesotsas Taavi Veskimäega, kes peab rahva elujärje tõusu raiskamiseks, siis on karta, et tulude ebavõrdsuse pilt jälle halveneb.

Mida arvab rahvas?
Sotsiaalsete pingete seisukohalt pole tihti isegi oluline, kui suur on faktiline tulude diferents, vaid see, mida arvab sellest rahvas. Kui rahvas kiidab suure diferentsi heaks, on pinged väikesed, kui ei, siis vastupidi. Muide, ka suur võrdsus, kui rahvas pole sellega nõus, võib olla sotsiaalsete pingete aluseks. Nii juhtus ju umbes 20 aastat tagasi.
Eesti tulujaotus kuulub suhteliselt ebavõrdsete hulka. Vaatamata sissetulekute üldisele teatud kasvule on pilt ikkagi kurb. Kuigi allpool absoluutset vaesuspiiri olevate laste osakaal on vähenenud Mart Laari valitsuse aegselt 39%-lt 25,3%-ni, on see arv ikkagi lubamatult suur. (NB! Allpool absoluutset, mitte suhtelist vaesuspiiri.)
Kui võrrelda statistikat ja arvamusi, siis leibkondade osakaal, kes leiavad, et nende olukord on viimase viie aastaga halvenenud, on isegi 51%. Tõsi, küsitlus on tehtud enne pensionide viimast olulist tõstmist. Just seetõttu levib eriti suur pessimism üle 60 aastaste hulgas.
Ka ei ole piisava kiirusega vähenenud nende leibkondade osakaal, kes väidavad, et neil ei jätku raha kõige hädavajalikumaks (viie aastaga 6%-lt 5%-le) ning kes leiavad, et raha jätkub vaid kõige hädavajalikumaks (viie aastaga vaid 5 protsendipunkti võrra, 45%-ni). Kokku on neid aga üle poole leibkondadest. Arvestades, et ühest inimesest koosnevad leibkonnad on keskmisest paremas olukorras, võib väita, et selliseid inimesi on selgelt üle poole rahvastikust.
Kõik see viitab üha selgemalt asjaolule, et rahvas ei ole enam nõus säilitama praegust väga suurt tulude ebavõrdsust.

1905=2005
Minu käest on küsitud, kas praegune situatsioon ei meenuta mitte 1905. aasta oma, mil pahameel ülisuure ebavõrdsuse vastu vallandas mõisate põletamise. Võib vastata „ei" ja „jah". Rahvas on ootamisest tüdinud ning lepib üha vähem olukorraga, kus kahtlase sissetulekuga ärikad elavad luksuses ja töökad massid allpool suhtelist, tihti isegi absoluutset vaesuspiiri. Seejuures tekitab muret asjaolu, et olukorra paranemine on aastail 2000–2004 küll aset leidnud, kuid olnud väga aeglane.
Ka ei anna näiteks tulumaksumäära alandamine mainimisväärset võitu vaesematele, vaid just rikkamatele, suurendades leibkondade sissetulekute vahet absoluutarvudes veelgi.
2005. aastal on üht-teist tehtud. Pensionitõus, uuest aastast laienev tasuta koolitoit põhikoolile ja 1. septembrist kutsekoolile, miinimumpalga tõus, tulumaksuvaba miinimumi tõus jne annavad täiendavaid sissetulekuid just vähemkindlustatud leibkondadele. Enne kui vastata küsimusele, kas 1905. aasta kummitab oma kordumisega, oleks vaja teada vastust küsimusele: kui palju reaalselt tajutakse neid viimasel aastal, s.o suures osas pärast uurimust ellu viidud või alles uuest aastast algavaid abinõusid? Kui palju suudavad need valitsusliidu ponnistused rahvastiku nn netoheaolu positiivses suunas mõjutada?
Kui valitsus jätkab sotsiaalsemal kursil, nagu on seda viimasel aastal teinud, siis ma ei usu, et sajanditagused sündmused mis tahes kujul korduksid. Kui aga üritatakse veel kord taastada poliitikat, mille eesmärgiks on suurendada välismonopolide kasumeid rahva kõhu arvelt, siis pole miski välistatud.
Ühesõnaga, kõik on meie enda teha.

Kui aga võimule peaks uuesti naasma parempoolitsev koalitsioon, näiteks eesotsas Veskimäega, kes peab rahva elujärje tõusu raiskamiseks, siis on karta, et tulude ebavõrdsuse pilt jälle halveneb.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)