Valitsuse mädamunad ja rahutu rahvas

TÕNU TALVAR,      15. september 2004


Lisa eelmises Kesknädalas ilmunud Tõnu Talvari loole "Kelle jalas on kuivad püksid?", mis rääkis sellest, miks Lihula sammast oli Eestile vaja.

Ei jõudnud minu kirjatükk "Kelle jalas on kuivad püksid?" eelmises Kesknädalas veel ilmuda, kui käivitus kardetust veelgi räigem stsenaarium.
"Kuradi sead!" hüüdis mõnigi. Kuid jätame meie hüüdmata, sest milles need armsad koduloomad süüdi on. Iseasi on võrrelda 2. septembril Lihula surnuaial juhtunut 1988. aasta 2. veebruaril Tartus toimunuga, kui vene võim rahvast maha suruda üritas, kuid ei suutnud. Nüüd on küll eesti aeg, kuid vahendid, millega rahva vastu minna, on samad. Kumminuiad, kaitsekilbid, pisargaas ja verekoerad.

Valitsus tekitas riiki vaenu
Valitsus lõikas, mida valitsus külvas. Pannes samba põlastusväärse mahavõtmisega toime pesuehtsa provokatsiooni, eskaleeriti vaenu eestlaste ja eestlaste vahele ning eestlaste ja venelaste vahele. Saadi rahvarahutused ja rünnakud punasammaste vastu. Aimata võib, kui madal on järgmise rahvaküsitluse põhjal peaminister Juhan Partsi, tema partei ja kogu valitsuse reiting.
Ei maksa peaministril hoiatada teisi erakondi Lihula sündmuste kasutamise eest sisepoliitilises võitluses. Keegi peab ju rahva poolel ka seisma. Labidad endale poliitilist hauda kaevavate valitsejate käes kõlksuvad juba tükk aega, Lihulaga tõmbasid nad endale tõelise mulla peale. Ise tehtud, hästi tehtud!
Sõnum, et sammast hakatakse maha võtma, levis Lihulas ja kaugemalgi nagu kulutuli. Valitsejaid ei aidanud salatsemine ega kohaliku võimu teavitamata jätmine. Inimesi tuli kokku sadade kaupa. Hüüti "Häbi! Häbi!". Ilmaasjata. Niisuguste käskude andjad ja niisuguste käskude täitjad ei tunne häbi mõistet. Surnute mälestuse teotamine ja leinajate solvamine on neile kukepea ja käkitegu. Sestap lendasidki mahavõtjate pihta käepärased kivid ja asjakohased vandesõnad. Taas ei heitnud rahvas end vastumeelse võimu alla. Rahvas näeb mundri taha.

Rahvas hakkas vastu
See, et sammast salaja ja "kell poolpimedas" maha võtma mindi, on lausa loomulik. Musti tegusid on ikka just öösel tehtud. Jutt autokraana hilinemisest on naeruväärt, valitsejad ja käsutäitjad kartsid rahvast. Seda nad ei salga. Kardeti inimeste organiseerumist ja ühiskonnas tekkivat suurt vastukaja. Toompea lootused ei täitunud. Esiteks hakkas vastu Lihula, pärast terve Eesti. Kui venemeelsed välja arvata.
Valitsejad põhjendasid samba mahavõtmist otsitud väitega, et see pandi ilma omanikult luba küsimata riigimaale. Nüüd küsivad Läänemaa vallad, kas sealsetele kalmistutele ilma valitsuse loata haudu kaevata tohib? Surnuaiamaad ju enamasti ikka veel munitsipaliseerimata, kuigi riigile kuuluvate kalmistute korrashoidmine on tehtud kohustuseks kohalikule omavalitsustele. Lahkunute omaksed aga ei tea, kas nad omaste hauaplatsidele enam mälestuskive võivad tuua. Äkki ei meeldi needki kellelegi.
Halenaljakas on lugeda valitsuse selgitusi ja kuulata peaministri sõnavõtte. Ametlikus pressiteates öeldakse, et Lihula sammast on tõlgendatud kui katset mälestada Eestit okupeerinud totalitaarseid rezhiime. Tohoh, kas ka vene oma? Peaministri esinemine "Aktuaalses kaameras" oli aga abituse, rabeduse ja küsimustest möödavastamise ehe näide. Vana jutt natsismi ülistamisest, millest välismaal aru ei saada. Tulnuks siiski iseendale ja teistele selgeks teha, kelle vastu ja miks võitlesid nood 70 000 saksa mundris eesti meest. Ja et Lihula sammas ei kanna sõnas ega sümbolis midagi natsistlikku. Et eesti mehed ei olnud natsid, vaid võitlesid oma kodumaa eest. Tuleks neid nüüd vene mundris kujutada või? See oleks sama kui Tõnismäe sõdurile saksa munder selga toppida. Või tohib vene poole sammastel ka kuju olla, saksa poolel võidelnute sammastel aga ainult tekst?

Häbitus ühes, hämarus teises käes
Häbitus käib koos hämarusega. Toompealt tuli kohalikule võimule ettepanek abistada Lihulat uue samba püstitamisel. Ja seda pärast seal korda saadetut!!! Kas ettepaneku tegijad tõesti ei aimanud, et nad pikalt saadetakse? Vähe sellest, salati maha kokkupõrkes viga saanud sambakaitsjad. Neid polevat olnudki. Kuigi meedia tõestas vastupidist.
Rahvas ei vaja niisuguste pakkujate niisugust abi. Kui Lihulast röövitud sammast omanikule Vabadusvõitlejate Liidule tagasi ei anta, püstitab rahvas ise uue. Võimalik, et eramaale, mida Lihula vallavalitsusele juba enne samba püstitamist mitmelt poolt pakuti. Näis, millise mädamuna valitsus siis muneb. Sest kuni praegune valitsus edasi püsib, teeb ta rahvale veel uut ja vana.
2. – 6. septembril 2004 Hanilas

MATI:
On see monument provokatsioon või mitte, oli ta püstitamine õige või mitte, kuid ta on minu arust täitnud ühe tühimiku, mis siiani oli täitmata! Ta on raputanud seda uinuvat ühiskonda! Võibolla märkab nüüd nii mõnigi unest ärganud mõistus, mis meie omas kodus sünnib?! Kui nii edasi lastakse minna, elame varsti samasuguses diktatuuris, mida kirjeldas Orwell! Ärgake ometi ja võtame midagi ette!
(Üks tuhandetest teemakohastest Delfi kommentaaridest)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)