Riigi vara ei huvita kedagi

GEORG ORM,      07. aprill 2004


Kas tõesti on meie rahvaasemikel-riigikogulastel täiesti ükskõik, kuhu kingitakse rahva raha. Ikka ja jälle on vaja sadade miljonitega toetada hoopiski poliitikute sponsoreid ja sõpruskondi.

1993. aastal kehtestati Eestis sundliikluskindlustus. Seadusega loodi Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF), kui avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle ülesandeks oli selle kindlustusliigi korraldamine. Vastavalt kehtivatele seadustele pidi ELKFil olema ka oma seadus. Seda nõuet ignoreeriti ja ELKF hakkas töötama valitsuse poolt kinnitatud põhikirja alusel.

Fondi tegevuseks sai ettevõtlus ja äritsemine

Riigikontroll teatas oma 2. detsembri 1994. aasta kirjaga Riigikogu majanduskomisjonile, rahandusministeeriumile ja justiitsministeeriumile, et fondi põhikiri pole kooskõlas liikluskindlustuse seadusega ja muude õigusaktidega ning selle põhikirjaga on soovitud muuta riiklik eelarveline organisatsioon eraettevõtteks. Riigikontrolli märgukirja jätsid kõik need adressaadid igasuguse tähelepanuta.
Kuna põhikirja järgi oli ELKFi peadirektoril Veljo Tinnil piiramatu õigus kasutada ELKFi pangaarveid, siis kujuneski fondi põhitegevuseks ettevõtlus ja äritsemine. Kõik see toimus fondi nõukogu esimehe, rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juhataja Alar Urmi heakskiidul. ELKFi nõukogu aga praktiliselt ei töötanud.

Rahandusministeerium jagas vara

Rahandusministeerium valmistas 5. detsembril 1995. aastal ette valitsuse korralduse nr 1030-k, millega kohustati rahandusministeeriumit võõrandama ja üle andma Liikluskindlustuse Fondile tasuta hooned Tööstuse 52 ja Laikmaa 5. Nende reaalne rahaline väärtus oli üle 100 miljoni krooni. Rahandusministeerium pidi sõlmima ELKFiga riigivara üleandmise lepingu, kuid andmed selle lepingu kohta puuduvad.
Võõrandamine toimus seadusevastaselt, sest nii tol ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus kui ka riigivaraseadus nõudsid, et avalik-õiguslikule juriidilisele isikule võib riigivara võõrandada siis, kui selle isiku tegevuse sätestab oma seadus. Liikluskindlustuse Fondil oma seadust ei olnud. Seevastu aga kasutas ta riigivara "loominguliselt". Seda panditi pankadele. Näiteks 2000. aastal oli see võlg 50 miljonit krooni ja raha kasutati ärilisteks ettevõtmisteks, mis polnud üldsegi seotud liikluskindlustusega.

Riigikontroll nõudis fondi tegevuse reguleerimist

Riigikontroll teatas 14. aprillil 2000. a oma otsuses nr 12-13/1145, et ELKF pole täitnud Riigikogu varasemaid otsuseid. Ja uuesti nõuti rahandusministeeriumilt kiirendada ELKFi oma seaduse eelnõu väljatöötamist selleks, et reguleerida fondi kogu tegevust ja selle vara kasutamist.
Samas otsuses tehti ettepanek tagasi kutsuda Alar Urm ELKFi nõukogu esimehe kohalt, sest vastutava ametnikuna oli fond tema isiklikul juhtimisel või taotlusel teinud tehinguid ja kandnud kulusid, mis ei olnud kooskõlas avalike vahendite säästliku kasutamise põhimõttega.

Riik kingib sadu miljoneid

2001. aastal vastu võetud uus liikluskindlustuse seadus ei nõua enam, et Liikluskindlustuse Fond peaks garanteerima kohustuste täitmist kannatanute eest. Seega ELKFile üle antud sihtotstarbelise riigivara mõte ja otstarve kadus ära ning oleks loomulik, et see riigivara tagastataks. Eriti veel seepärast, et see kingiti ELKFile seadusevastaselt.
Ent vara tagastamist ei kavatsetudki algatada. ELKF aga käsitles seda riigivara nagu kogu endale kuuluvat vara. Kinnistud Tööstuse 2 ja Laikmaa 5 (endine Teenindusmaja) müüdi ära ja ELKF elas jõukalt.
Näiteks selle fondi nõukogu, kuhu kuulus ka kolm Riigikogu liiget ja Tarbijakaitse Liidu esindaja, määrasid paarikümne töötajaga ELKFi juhatuse esimehele Mart Jessele ligi 45 000-kroonise kuusissetuleku - rohkem, kui saavad ministrid! Ka nõukogu liikmed teenisid aastas vaid mõne paaritunnise koosoleku eest igakuiseid palku ning preemiaid "hea töö" eest.

Jälle tehakse kingitusi

Nüüd kandib riik need kingitused jällegi edasi. Seoses Euroopa Liitu astumisega plaaniti juba eelmise aasta sügisel muuta liikluskindlustuse seadust nii, et likvideeritakse avalik-õiguslik juriidiline isik ELKF ja selle asemele tuleb mittetulundusühing Garantiifond, mis aga oleks kindlustusseltsidele kuuluv eraõiguslik juriidiline isik. Sellele ühingule antakse tasuta ehk kingitakse senise ELKFi üle saja miljoni krooni ulatuvad varad, mis faktiliselt koosnevad autoomanike kindlustusrahast ja eelpool kirjeldatud riigivara müügirahast. Need fondi varad on moodustunud aastate jooksul selle ülalpidamiseks autoomanikelt korjatud maksudest, riigivara müügist saadud miljonitest, piirikindlustuse sissetulekutest ja kogu selle raha investeeringute tuludest.
Kas tõesti on meie rahvaasemikel-riigikogulastel täiesti ükskõik, kuhu kingitakse rahva raha. Selle võiks ju sihtotstarbeliselt suunata meie laste hüvanguks - lasteaedade, suvelaagrite, huvialaringide jms ehitamiseks ning toetamiseks.
Ent ilmselt sellised mõtted meie rahvasaadikute peadesse kuigi lihtsalt ei jõua. Ikka ja jälle on vaja sadade miljonitega toetada hoopiski poliitikute sponsoreid ja sõpruskondi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)