Riik, kodanik ja nende vastastikune huvi

TAIVO-AHTI ADAMSON,      13. märts 2002




Motiveerides kodanikke oma riiki positiivselt suhtuma ja suunates inimeste omavahelisse suhtlemisse maksumaksja vahendeid, saab luua kaduma kippuva sideme inimeste vahele. Seltsitegevuse tihenemisega kaasneva sotsiaalse suhtlemise kõrvalt ei jää enam aega padujoominguteks ega muudeks patutegudeks. Politsei saab lisaks pahategude järelvalvele kodanikke abistada. Veel hallil nõukogude ajal Soome televisioonist vaadatud seriaal sümpaatsest küla konstaablist Reinikaisest võiks olla meile ideaalilähedane kujutlus politseist.

Ennetav tegevus sotsiaalse turvalisuse tagamisel

Lisaks seni eri valdkondade vahel hajutatud kriminaalpreventsiooni programmidele on siseministeerium alustanud kodanike kaasamisele suunatud tegevust. Olles küll juba aastaid tegelenud omaalgatust tõstvate programmidega, on 2001. aasta algusest siseministeeriumi ülesanne põhimääruse järgi aktiivse kogukonna loomine.
Kahjuks ei oska kogenematu lugeja riigieelarvest vastavaid prioriteete leida. Loodetavasti on see kirjas eri ridade vahel, sest riigieelarve lugemine on omaette oskus, mis tavakodanikul puudub.
Kaasaegses demokraatias tuleb riigi elu korraldamisel kodanikke aktiivselt kaasata. See on raskem, kui me seni arvasime. Veel tänagi võib tuntud poliitikutelt kuulda, nagu piisaks, kui põhiseaduses on elanikel lubatud koonduda mittetulundusühingutesse ja lasta neil siis tegutseda. Samas unustavad poliitikud, et ainult tänu seltsides jt omaalgatuslikes organisatsioonides omandatud kogemustele on Eesti riik kord loodud ja hiljem taastatud.
Lootma peame Eesti politseile ja siseministeeriumile. Aga tegutsema peame ka ise. Selleks soodsate tingimuste loomiseks, kuni on veel aktiivseid inimesi, on üsna tagumine aeg.

Milleks maksumaksjale kodanikualgatus?

Riigi institutsioonid on hakanud erinevate programmide raames üha enam eelarveressursse kodanikuühendustele suunama. Kõlab ilusti. Lähemalt vaadates ilmneb, et tegevus on koordineerimata ja tulemuses võib kahelda.
Nii järeldub siseministeeriumi ülevaatest kodanikuühenduste rahastamisel 1998-2001. Teema tundub ametkondade jaoks veel uus. Paljut tehakse üksnes sellepärast, et nii käib ka mujal nn eeskujumaades.
Näiteks. Riigiametnike seas on väga populaarne käsitlus, et mittetulundusühingule tuleb raha anda mingi teenuse osutamiseks. Kuna nii tehakse Ameerikas ja Inglismaal. Seal on aga mõisted korras, traditsioonid olemas ja saadakse aru, mida tehakse.
Meil võrdsustatakse mittetulundusühing mehaaniliselt kodanike omaalgatuse ja vabatahtliku ühiskondliku tegevusega. Seadus mittetulundusühingust näeb ette vaid selle, et ühing ei tohi oma kasumit liikmete vahel laiali jagada. Kas Hansapank oli siis mittetulundusühing, kui ta mõni aasta tagasi oma kasumit aktsionäridele ei jaganud?
Tuues konkurentsile omased tapvad tingimused kodanike vabatahtlikku omaalgatusse, on vist kellelgi kuri plaan kõrvaldada kodanike omaalgatus kõigist valdkondadest. Arvatakse, et kuna mitmete abiprogrammide kaudu on erinevad välisriigid ja erafondid suunanud raha nimetatud valdkonda, siis sellest piisab.
Nemad kulutasid raha aga oma eesmärgi saavutamiseks, millest meil ülevaade puudub. Tulemuseks on paljude kasude kõrval ka suur segadus erinevates terminoloogiates ja arusaamades.

Mõisteid selgitamata edasi ei saa

Siseministeerium leidis eelnimetatud ülevaates, et arusaamad kodanikualgatuse olemusest ja ühiskonda siduvast rollist on peaaegu olematud. Siit ka loomulik segadus, et mis eesmärkidel kodanikuühendusi ikkagi rahastada. Kui vabatahtlikus-ühiskondlikus tegevuses näha kodanikualgatust ja kodanikuühenduste osalust ning selle kaudu vastutuse tekkimist oma riigi asjade korraldamisel, peaks riik oma huvidest lähtuvalt need vormid täpsemalt defineerima.
Probleem tundub olevat selles, et riigil on raskusi eesmärkide määratlemisega. Vaadatakse hirmunult välismaale, et ega me järsku midagi valesti ei tee. Midagi on viltu, kui 61% rahastamise efektiivsust kas ei suudetud või ei tahetud hinnata.
Mida siis järeldati? Et raha antakse täna siis, kui oskasid näidata tulemust, mida saaks kohe mõõta. Seos üldriiklike ülesannetega polnud eriti oluline. Senise rahastamise praktikaga pole suudetud ka erilisi eesmärke täita. Ja kuidas saanukski, kui aastatel 1998-2001 üritati saavutada 973 erinevat eesmärki 2117 rahaeralduse kaudu.
Kuna suurem osa rahast eraldati vähemalt formaalselt projektikonkursside kaudu, kaasnes sellega ilmselt organisatsioonide lagunemine. On ju ilmne, et väiksem seltskond on konkurentsivõimelisem.
Suur probleem tundub olevat vabatahtliku-ühiskondliku tegevuse vormide täpsem defineerimine lähtuvalt eesmärkidest. Tänane mittetulundusühing iseenesest pole kodanikualgatus, vaid pelgalt juriidiline vorm. Kui riik ja kodanikud näeksid kodanikualgatust ja kodanikuühenduste osalust ning selle kaudu vastutuse tekkimist oma riigi asjade ajamisel, siis tuleb see ka defineerida ja reglementeerida.
Kodanikuühenduste nõustava kogu arutelul siseministeeriumis jõuti sellise tulemuse lähedale. Loodetavasti toimub ses vallas lähiaegadel läbimurre. Alles siis võiksime rääkida kodanikualgatuse finantseerimisest kui vahendist millegi saavutamiseks. Enne ei saagi valitsustasandil kodanikuühenduste rahastamiseks reglementi teha, kui mõisted on korrastatud.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)