Kuidas padubolševikud muutsid XIII üldlaulupeo “omanäoliseks”

Jaan Niin,      13. juuli 2005


Kui 1947. aastal peeti XII üldlaulupidu, nimetas parteijuht Karotamm seda esimeseks nõukogude ja ka võidulaulupeoks, mis toimub oktoobripöörde 30. juubeliaastal. Ühendsegakoore juhatas Tuudur Vettik, -meeskoore Gustav Ernesaks, -naiskoore Alfred Karindi ja -lastekoore Riho Päts ning puhkpilliorkestreid Leopold Vigla.
Siis peokavas venekeelseid laule veel ei olnud, kuigi lauldi ka Stalinist, pioneeridest ja viisaastakutest. Peo lõppedes saadeti "armastatud juhile" seltsimees Stalinile tervituskiri, mis sisaldas ülistusi, tänu ja lubadusi.
Peatselt asuti kavandama järgmist XIII üldlaulupidu, mis pidi korraldatama 1950. aasta suvel ENSV X juubeli auks. Kuid selle peo tavapärase ettevalmistuse rikkus "stalinlik plaan", mille järgi küüditati vahepeal suur hulk laulvast eesti rahvast ja ka tippkoorijuhtidest Venemaale. Viis kuud enne uut laulupidu "tehti" eelmise peo viiest dirigendist kolm "rahvavaenlasteks" ja arreteeriti: (1.) 5. veebruaril 1950. a Alfred Karindi (1901–1969), kellele 14. aprillil 1951. a määrati erinõupidamise otsusega 10 aastat sunnitööd Mordva Dubravlagis, kust ta vabanes 21. juulil 1954. a; (2.) 18. veebruaril 1950. a Teodor (Tuudur) Vettik (1898–1982), kes saadeti 15. jaanuaril 1951. a tribunali otsusega 25 aastaks orjatööle Irkutski oblastisse Taishetlagi, kust ta vabanes 15. mail 1956. a; (3.) 1. märtsil 1950. a Riho Päts (1899–1977), kellele määrati 22. detsembril 1950. a ENSV Ülemkohtu otsusega 25+5 aastat (hiljem vähendati 10 aastale) Kirovi oblasti orjalaagreid, kust ta vabanes 1. märtsil 1955 a.
"Rahvavaenulikeks" kuulutati ka liiga eestimeelne ehk natsionalistlik peokava, milles puudusid venekeelsed laulud, enne bolševismi saabumist alanud pidude numeratsioon ning rinnamärgi poliitiliselt vale kujundus.
Gustav Naan on kirjutanud 1952. aastal oma "ENSV ajaloos": "Otsustavat osa võitluse tugevdamisel kodanliku natsionalismi vastu etendas ÜK(b)P Keskkomitee otsus 20. veebruarist 1950 "Vigadest ja puudustest EK(b)P Keskkomitee töös". Juhindudes sellest otsusest, suunas 1950. a. märtsi lõpul toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum vabariigi parteiorganisatsiooni otsustavale võitlusele kodanliku natsionalismi vastu. Kodanlike natsionalistide rahvavaenulik rühm paljastati ja purustati."
See aga viitab meie koorijuhtide tagakiusamise algusele juba Eestile tellitud(?!) Moskva otsuse ettevalmistamise ajal – seega enne kurikuulsat kohalikku VIII parteipleenumit ja selle otsuseid.
Kui XII peo märgil oli viisnurgaga kannel ja kiri 12. ÜLDLAULUPIDU 1947, siis järgmise peo märgil olid viisnurgaga kannel, Pikk Hermann ning kirjad EESTI NSV X ja 13. ÜLDLAULUPIDU. Ja see nr 13 saigi ajendiks, et "sõna võttis" punaväe järel juba 1940. aastal Eestisse saabunud "punaprofessor" August Sipsakas, kes oli esialgu tööl Kommunisti toimetuses, käis kooliõpetajate marksismi-leninismi kiirkursusi kontrollimas, oli üks tehnikaülikooli parteirakukese loojatest ja marksismi-leninismi juhtivaks õppejõuks.
Muide, alles Hrushtshovi ajal tuvastati Sipsakal "puudujäägid" kõrghariduses ja ta kõrvaldati töölt!
Kuid 20. märtsil 1950. aastal saatis see tegelane kaebekirja ENSV julgeolekuministrile V. Moskalenkole, milles nõudis laulupidude korraldamise "parendamist": "Laulupeod sellisel kujul, nagu neid senini on peetud, on tegelikult massiline Eesti kodanliku natsionalismi demonstratsioon. 1950. aastal kavatsetakse läbi viia 13. laulupidu. Nagu näha, peetakse arvestust ammusest kodanlikust ajast peale. Laulupidusid tuleb korraldada Eestis nõukogude võimu kehtestamise aastapäeval ja anda neile nõukogude pidupäeva iseloom."
Selle tulemusel "täpsustati" veel kaks kuud enne pidu peokava laulude valikut ja "Laulupeo juht" uute lauludega jõuti anda trükki neli päeva enne peo algust. Laulupeo järjekorranumber kaotati.Valmistati ka uus märk, kus Pikale Hermannile ja viisnurgaga kandlele lisandusid Moskva Kremli kellatorn ning kirjad ENSV 10 ja 1950 ÜLDLAULUPIDU. Eesti koorid pidid ära õppima ja ette kandma kolm venekeelset laulu. Peole pandi osalema Nõukogude armee koor, kes esitas viis venekeelset laulu.
Kokkuvõtvalt võib märkida, et edaspidi pole meie laulupidudel nii "operatiivset" kaadrite ega laulude vahetust enam ette tulnud. Ka peomärkidel pole "eesti kannel" ja "vene kremlikell" enam kunagi koos "helisenud" ega laulupeolise rinda ehtinud. Kuid meie laulupidude numeratsioonis on "13" – just suure õnnetuse tähisena – igati oma kohal!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)