Uuest prohvetist ja uuest ajastust

ANTS METSLA,      19. september 2007


Tahaks loota, et see pole ajakirjanduslik liialdus, et vene lapsed õpivad koolis meelsasti eesti keelt. Riigikogus esindamata vene partei teeb ettepaneku tõhustada integratsioonipoliitikat.

Sel taustal on enam kui kummaline kuulda riigitelevisioonist ühe uue Priscilla-tüüpi prohveti – kui ta pole just lapsesuu – kurja kuulutust, et venelased kui ennasthävitav rahvas sureb lähiajal välja...

Nimelt mõtiskles meie kultuurilehe peatoimetaja „Terevisioonis", kuis meie idanaabrid neelatakse emakese Maa poolt kahe-kolme inimpõlve jooksul, ja tühjunud lageda hõlvaksid selle endised asukad – soomeugrilased.

Tahtmine on taevariik, saamine enamasti mitte. Vahest polekski mõtet seda rumalust võimendada, aga – räpalind on lendu lastud ja küllap leidub selle kinnipüüdjaid.

Asetades ennast prohveti tänamatusse ossa, arvan, et väikese rahvakilluna on meil hoopis suuremad võimalused maamunalt kaduda. Saati kui kogu teise isekestvusaja jooksul on poliitikud ajanud enesetapjalikku rahvastikupoliitikat. Ega mina üksi nii arva.

Muusika, ehk see poliitika, mille viimastel valimistel tellisime, ei mängi veel täistuuridel. Aga mõnedki reformistide poolt mängitud ähvardavad taktid, nagu näiteks ekstravagantsed hinnatõusud, soov muuta vanaduspensionid sümboolseks, sest surnud ei vaja ju elatusvahendeid, näitavad, et see muusika võib muutuda vägagi nutuseks.

Kuid jätkem ennustused. Tahaks ikkagi küsida: kuidas on võimalik, et avalik-õiguslik telekanal levitab niisugust natsionalistlikku jama? Mis sest, et tegemist on pelgalt ühe väikerahvusest shovinisti kuulutusega suurrahva vastu, kelle võimurid on väikerahvale palju kurja teinud.

Järele mõeldes adun, et see on praeguse reformistliku diktatuuri üks avaldusvorme.

Kardetavasti on kõikehõlmav reformistlik doktriin, lihtsustatult – ansipism, ühiskonnale ohtlikumgi kui omaaegne jõuetu pätsism ja „vaikiv ajastu". Kui toona oli Eesti ühiskondlikku arvamust kammitsevaks silmaks Riiklik Propagandatalitus, siis nüüd on selleks pealtnäha nähtamatu silm. Võimalik, et selleks on Reformierakonna rahvaasemiku koha ära heitnud ideoloogiasheff, võimalik, et propagandatöö salanõukokku kuulub mõni meediaboss.

Igatahes, vabariigi kodanikuna tunnen, et surve avalikule arvamusele on totaalne – meediast on teisitimõtlejad inimesed ja parteid peaaegu kadunud. Parimaks näiteks on seesama riigitelevisioon ETV, mille shefiks on ju nüüd üks tuntud reformistlik parteisõdur.

„Foorum" ei ole juba mõnda aega (õieti küll presidendivalimistest saati) enam rahvakoosolek, vaid väikekodanlik reformistlikult disainitud jututuba, mille ainsaks sõnumiks vaatajale on: meil on kõik hästi. Uued ühiselu käsitlevad jutusaated „Vabariigi kodanikud" ja „Revidendid" on politiseeritud saatejuhtide või saates osalejate reformistliku südametunnistuse kaudu. Mis ei tähenda, et nimetet talk-show-saated ei arutaks ka tõelisi probleeme, ei kutsuks saatesse ka „dissidente" (peabki kutsuma!) ja inimesi rahvamassist.

Naljakas on jälgida, kuidas isegi „Terevisioonis" püüab end usutavaks maadelda üks reformistliku maailmavaatega uus saatejuht. Kivi kotti!

Tavainimesele, keda pateetilis-küüniliselt kutsutakse „vabariigi kodanikuks", peab jääma (jääbki!) mulje, et miski ei toimu Reformierakonnata ja et selle kõikvõimsus on põline.
Hea on elada – otsekui nõukogude ajal!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)