Tuju rikkuvad hapud viinamarjad

Juba pikemat aega

on avalikult räägitud, et meie kihistuvas ühiskonnas on pead tõstmas jõmmikultuur, mis väljendub nii pimedas ärapanemisihas kui ka vihkamises. Mul on piinlik, et ärapanemise nimel on ühiste väärtuste, eetika ja moraali unustamine ning hülgamine nüüdsest aktsepteeritav.

Veel enam olen hämmingus, et seda peetakse sobilikuks teha otse ja avalikult lõppeva aasta kõige jälgitavama telekanali kõige vaadatumas saates. Vägisi jääb mulje, et populaarsest telesaatest on saamas poliitiline ärapanija. Seoses sellega on minul Eesti Vabariigi kodanikuna ja poliitikuna küsimus: mis üllas roll ja missioon on meie riiklikul Rahvusringhäälingul kanda, kui viimase eetris peetakse normaalseks ropendada ja kaasmaalasi saab soovi korral per*e saata?

Mina ei toeta seisukohta,

et poliitilised ideoloogiad ja ideed annavad õiguse loobuda ühiskondlikust moraalist ja eetikast, mis justkui peaksid meid rahvusena koos hoidma. Seetõttu ei saa poliitika olla tähtsam kui meie kultuuri alusväärtused, mis eestimaalaste suhteid ja sotsiaalset elu reguleerivad. Seda peaks ka Eesti Vabariigi rahvusringhääling enesele teadvustama.

Rahvusringhäälingu eetris olnud sketšisaate „Tujurikkuja" kohta on Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa hiljuti öelnud aga, et viimase kohus on kajastada ühiskonnas toimuvat objektiivselt ja kaitsta demokraatiat ning lihtsalt elutervet mõtlemist meediaorganisatsioonile käepäraste vahenditega. Lisaks rõhutas avalik-õigusliku (sisuliselt riigi)televisiooni juht, et nende programmi tuleb vaadata ja hinnata tervikuna. Pean silmakirjalikuks sellist vastust ühiskonnale, mille liikmeteks on ka meie lapsed.

Sama kahepalgelisena

kõlab paatoslik jutt sellest, et lapsevanemad peaksid pöörama rohkem tähelepanu sellele, mida nende lapsed telerist vaatavad ajal, mil meie oma riigitelevisioon kõnetab omi vaatajaid mõtlemapaneva sõnavaraga. Kindlasti on mõnes kontekstis naljakas nii mõnegi jaoks salm nagu „kuse riimi, väike peer", aga veel kord - millist eesmärki täidab ikkagi rahvuslik televisioon ja viimase aastavahetusprogramm? Olen arvamusel, et uusaastaöö naljad ei tohiks olla labaselt ropendavad, mistõttu tuleb lapsed teleri eest ära saata. Juhin siinkohal tähelepanu ka sellele, et millise sõnumi see meie ühiskonnale saadab? Küsimus on puhtalt eetikas ja moraalis, mitte poliitikas! Esimese ja teiste väärtuse peaks esikohale seadma just Rahvusringhääling.

Meil näib olevat

aga vastupidine protsess, kus ETV saates inimeste avalikult „invalitsiks" sõimamine on igati aktsepteeritav nähtus, mida peetakse ka intelligentseks huumoriks. Mõelgem selle peale, kui raske saab olema õpetajate tööpõld, kui kooli tulevad lapsed, kes räägivad nii, nagu neid kõnetab nende oma Rahvusringhääling.

Kahju, et ka Rahvusringhäälingus on vastutustunne muutunud võõrsõnaks. Olen pettunud, et ETV on laskunud tasemele, kus aastalõpusaates mõned organisatsioonid saavad ja peavad õigeks oma läbipõlenud valimistulemusi sõimu saatel väljendada. Muide, kas mäletate Aisopose valmi „Rebane ja viinamarjad"? Siinkohal oleks see tabav võrdlus iseloomustamaks poliitilise alatooniga sketši, mille eesmärk oli naeruvääristada ühe opositsioonierakonna juhti, kinnistades talle omistatud silte nagu „korrumpeerunud oligarh" või „mõjuagent".

Irooniline on laulus

siiski seik, et kui miskit saada tahad, siis kolmandik sulas - see iseloomustas möödunud aastal rohkem reformimeelseid. Edgar Savisaar on ilmselt Eesti poliitmaastiku üks prominentsemaid, aga ka vastuolulisemaid natuure, kellest meedia on tahtlikult või tahtmatult voolinud oma ajastu ikooni. Võiks öelda, et tegemist on eestimaise Berlusconiga, kellele lihtsalt ei ole teist sellise kaliibriga vastast. Ma ei tunne teda isikuna, kuid poliitikuna ta inimestele kas meeldib või ei meeldi, ning see ongi tugeva arvamusliidri tunnus - oskus mitte jätta oma publikut neutraalseks. Probleemi olemus ei ole siiski poliitiline, vaid eetiline, sest viimane loob alused meie elu ühiskonnaväärtustele. Mõelgem veelkord lastele, sest neid mõjutavad sellised saated eriti, ja mitte paremuse poole.

Ma ei pea õigeks, et valimatult äsatakse nii vasakule kui ka paremale stiilis „kes pole meiega, on meie vastu", süüvimata põhjustesse, miks ja milleks. Oleks viimane aeg see lasteaiatasemel kaklemine lõpetada.

Lõpetuseks,

konkureeriva erakonna liikmena oli see sketš minu jaoks ühtaegu naljakas, ent mulle kui kodanikule labane, kui seda üldse sketšiks saab nimetada. Seda põhjusel, et kui meie inimesed on valmis oma poliitiliste ideede ja ideoloogia nimel üle sõitma eetikast, elementaarsest inimlikkusest, viisakusest, aga ka lugupidavusest, siis on midagi meie ühiskonnas ikka väga valesti.

Juba lasteaias õpetatakse kasvandikele, et on oluline omandada oskus väärikalt võita ja ka kaotada, oskus oma emotsioone kontrollida ja valitseda. Soovitan seda kõigil meeles pidada, sest see aitab elus edasi enam kui pime vihkamine.

Rahvusringhääling aga sõitis seekord üle paljudest aastavahetuse programmi vaatajatest. Selline tegu pole aga see, mille jaoks meil on olemas oma eestikeelne ja -meelne avalik-õiguslik Rahvusringhääling ja riiklik televisioon.

[esiletõste:]

Olen pettunud, et ETV on laskunud tasemele, kus aastalõpusaates mõned organisatsioonid saavad ja peavad õigeks oma läbipõlenud valimistulemusi sõimu saatel väljendada.

HANNES NAGEL, Konservatiivse Rahvaerakonna aukohtu esimees

[fotoallkiri:]      TASE: Aastatepikku üsnagi geniaalse „Tujurikkuja" üks sketsh 2013 ületas tõesti piiri, kui irvitati raske nägemispuudega tuntud noorpoliitiku üle.

Jaga |