Territoriaalsest terviklikkusest, olümpiamängudest ja rahu võimalikkusest

Mõned päevad enne olümpiamängude algust kutsus grupp nn „tiibetisõpru“ üles olümpiat boikoteerima. Ärgem vaadakem neid olümpiamänge, mille korraldab riik, kus inimõigusi rikutakse ning tiibetlastele iseseisvust anda ei taheta. Kui Tiibetist juttu tuleb, väidavad hiinlased, et nende jaoks on kõige tähtsam territoriaalne terviklikkus. Neid olümpiamänge ei vaata aga niikuinii mitte keegi. Ja seda ei saa küll Eesti „tiibetisõbrad“ endi teeneks lugeda.

Olümpiamänge ei vaadata seepärast, et käib tõsine vaidlus territoriaalse terviklikkuse üle. Kole on aga see, et tolles vaidluses hukkunute arv küünib juba kümnetesse tuhandetesse.

Võib tekkida küsimus, kas ajastati see vaidlus olümpiaga selleks, et tiibetlaste enesemääramisõigust eiravatele pahadele hiinlastele soola konnasilma peale raputada? Mulle aga tundub tõenäolisem siiski hoopis teine arvestus: kaheksanda augusti hommikust alates oli maailma avalikkus oma huvi Pekingisse suunanud ja tänu sellele võttis inimestel aega, et ennast sõja lainele ümber häälestada.

Selleks ajaks, mil maailma kõik infokanalid olid olümpiauudised teisejärgulisteks tunnistanud ja sõda kommenteerima asunud, olid sündmused Kaukaasias võtnud juba hoopis teise suuna. Kõik nägid Vene vägede sissetungi Gruusia territooriumile ja seda, kuidas pommitati Gruusia linnu ja külasid – vaid Gruusia linnu ja külasid.

Kui nõiavitsa väel muutsid oma suhtumist territoriaalsesse terviklikkusesse ka kõikvõimalikud inimõiguste eest võitlejate organisatsioonid, väites, et Gruusia territoorium on jagamatu ning Lõuna-Osseetia iseseisvust taotlev rahvas lihtsalt ekstremistid. Pealegi on suurem osa Lõuna-Osseetia elanikest Venemaa kodanikud – järelikult Kremli käsilased ja seepärast kohe kindlasti ekstremistid.

Sama seisukoht tundus olevat ka maailma vägevatel. Veel mõned kuud tagasi tunnustasid Ameerika, Inglismaa ning teised Euroopa Liidu riigid Euroopa südames üht teist iseseisvust taotlevat riiki – Kosovot. Venemaa hoiatas siis maailma üldsust ohtliku pretsedendi eest ja kinnitas, et on tarvis austada riikide territoriaalset terviklikkust. Kahtlevalt käitusid tol ajal ka Hispaania, kus baskid juba aastakümneid omariiklust taotlevad ning kus käib naabrite vaikival nõusolekul vaat et kodusõda. Kosovot ei tahtnud tunnustada, Venemaa ja Hiina kõrval, ka Gruusia, kuna omas samuti vaidlusaluseid territooriume Lõuna-Osseetia ning Abhaasia näol.

Äärmiselt imelik oli kuulata pühapäeva õhtul ÜRO julgeolekunõukogu istungit, kus Suurbritannia esindaja kinnitas, et Venemaal ei ole mitte mingit õigust tõmmata Gruusias ning Lõuna-Osseetias toimuva ja Kosovo vahele võrdusmärke, kuna need olevat täiesti erinevad asjad ja midagi ühist neis ei olevat.

Sellised tunduvadki siis olevat argumendid: osa riikide territoriaalset terviklikkust lõhkuda ning neile oma nägemuse järgi „demokraatiat“ peale suruda on õige, kuna seda tehakse „maailma progressiivse üldsuse“ (loe: USA, Inglismaa) huvides, teiste riikide territoriaalne terviklikkus on aga püha ja puutumatu, kuna need riigid tegutsevad sellesama maailma progressiivse üldsuse huvides, ja mitte keegi, mitte mingid baskid, kurdid, palestiinlased, abhaasid või osseedid, ei tohi selles kahelda.

Kui aga vaadata asja teisest küljest: Hiina ja Venemaa on igavesti suureks ja tugevaks muutunud, ning hakkab tasapisi seda „maailma progressiivset ja demokraatlikku“ üldsust, USA ja Inglismaa näol, tagaplaanile suruma.

Mida meie antud olukorrast õppima peaks? Ehk seda, et mitte kunagi ei tasu, pea laiali otsas, kaklusesse tormata ja ka kaklusele provotseerida, eriti kui vastane on sinust mõõtmatult suurem ja tugevam, vaatamata sellele, et teised susivad ja kinnitavad, et kui midagi on, tuleme ja anname talle koos kolki. Tihtipeale säärased lubadused vett ei pea, kaklejat aga kasutatakse selleks, et kontrollida, kui tugev ikka see suur ja kole koll on.

Gruusial tuleb nähtavasti hea mitu aastakümmet oma haavu lakkuda ja majandust taastada – on, millega sõdimise asemel tegeleda...

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |