Kes kardab satiiri?

Kuidas aga suhtusid Pariisi veretöösse Eesti ajakirjandus ja poliitilised ringkonnad? Jah, sellest räägiti, aga rääkisid peamiselt nn talking heads ehk siis sellised oma klanni arvamusliidrid, keda peamiselt võibki teleekraanil targutamas näha. Eestis tegutsevate humoristide ja karikaturistide vastu oli huvi leige.

Leiti vaid paar karikaturisti, kellelt küsiti arvamust, mille üle tohib nalja teha, kuid muudes tele- ja raadiokanalites jm meedias räägiti vaid umbtõsist juttu, kuidas ikka on paha, et selline asi juhtus, ja kohe järgnes jutt, et sõnavabadust kuritarvitatakse ja seetõttu on ajakirjanikud ise süüdi, sest blasfeemia (pühaduseteotus) ei kõlba kusagile ja pole ikka vaja tuld torkima minna.

Öelda „paras neile, mida nad torgivad; nüüd said, mis nad tahtsid“ on puha terrorismi õigustus, mida võiks üle kanda ka New Yorgi kaksiktornide hävingule või Beslani tragöödiale. Rääkimata teistest terroriohvritest üle maailma.

Võrdlusena võiks öelda, et seda loogikat järgides oli Volgogradi trollibussis enesetaputerroristide poolt plahvatama pandud pommides süüdi trollijuht. Nüüdseks on osa isikuid jõudnud oma „teooriatega“ juba selleni, et tegu oli üldse false flag’iga ehk libaoperatsiooniga, et anda võimalus alustada suuremastaabilist rünnakut moslemite vastu. Aga Ukrainas süüdistatakse FSB-d, et see soovis Ukraina sündmustelt tähelepanu mujale juhtida.

Eesti ajakirjandus kardab avaldada teravat karikatuuri, saime teada ajalehetoimetuste seisukohtadest. Seetõttu jäid pärast Pariisi sündmusi meie peamiste ajalehtede esiküljed tagasihoidlikeks. Nagu peljatakse ka Toompea ja Stenbocki maja tegelasi satiiriliselt kujutada. Mul tekkis tahes-tahtmata võrdlus, et elame nagu kunagi mõisnike võimu all, aga kohalikud kilter, kubjas ja aidamees hoiavad meil silma peal, ning kui julgeme nalja heita meile ülemaks seatute üle, siis on oht mõisatallis saada 10 vitsahoopi.

Seega, parem hoida madalat profiili. Mistõttu ongi Eesti ajakirjandus hambutu ja siinne satiir suunatud peamiselt opositsiooni pihta. On unustatud moto „Vabadus, võrdsus, vendlus“, mis läbi mitme sajandi näitas ka ajakirjandusele suunda – et kõigele peab lähenema võrdselt. Kui Eestis poleks ajakirjanduslikku kallutatust, ei oleks ju põhjust kurta, et ilmuvad Kesknädal ja Pealinn ning et saateid edastavad Nõmme Raadio ja Tallinna TV.

Kus on sõnavabaduse piir? Kas seal, mida dikteerib võimuerakond, või seal, mida võib endale lubada vaba ühiskond? Kui Rootsis on lastesaade, mille peategelasteks meeste ja naiste suguelundid, ning seda peetakse normaalseks, aga on keelatud kritiseerida sisserännanutest põhjustatud probleeme, siis kas on tegu ikka vaba ajakirjandusega?

Kuid kaitstes sõnavabadust, mis on seotud moslemite üle naervate piltide avaldamisega, peaksime sõnavabadust laiendama, sest nagu ütlevad moslemid ise: OK, aga miks siis juutide üle irvitamine on antisemitism ja neegrite üle naermine rassism? Ärgu olgu selekteerivat sõnavabadust, vaid muutugu see vabadus tõeliseks!

Kui vägivallatu, vaid väljanaermisrelva kasutava organi vastu rakendatakse argumentide asemel poliitilisi repressioone või, veelgi hullem, fanaatiliste usuhullude verist vägivalda, on maailm ikka väga mäda. Parimaks vahendiks selle vastu võiks olla vast naer. Eesti ainus nalja- ja pilkeajakiri „Pilkaja“ igatahes terrorit ei karda ja julgeb välja tuua teravad inimlähedased või ühiskondlikud probleemid. Satiiri ei saa köita poliitilise korrektsuse ahelatesse.

Seiskem ka meie selle eest, et tagasi ei tuleks vaikiv ajastu, nagu see juhtus 1934. aastal. Millega see 1940. aastal lõppes, teame kahjuks väga hästi.

KESKMÕTE:Eesti ajakirjandus on hambutu ja siinne satiir suunatud peamiselt opositsiooni pihta.

ANDRUS TAMM, pilke- ja naljaajakirja „Pilkaja“ peatoimetaja

Jaga |