Tartu rahu sünniloost

KÜLLO ARJAKAS,      01. veebruar 2006


Tartu rahuleping ei sündinud ootamatult, üleöö. Eelläbirääkimised algasid juba 1919. aasta sügisel Pihkvas.

Eesti pidi paratamatult arvestama liitlasriikide seisukohtadega, mis hakkasid muutuma. Suurbritannias tugevnes arusaam, et bolshevismi relvadega maha ei suru ja enamluse mõju pidurdamiseks on vaja piiririikide vööndit. "Rahu teinud Eesti on parem kui jätkuval sõdimisel enamluse all kokkuvarisev Eesti," nentis 1919. aasta novembris Suurbritannia välisministeerium. USA ja Prantsusmaa valitsused olid siis veel rahu vastu.
Teisalt taotles Nõukogude Venemaa ümbritsevate rinnete läbimurdmist ja selle hinnaks võis tunnistada osa territooriumi kaotsiminekut.
Nõukogude Venemaale oli Eesti tähtis kui lepingupartner – olgu partneriks või noor väikeriik. Oma tulipäiste maailmarevolutsionääride maharahustamiseks rõhutati asja ajutisust: teeme rahu vaid "Eesti kontrrevolutsiooni lokaliseerimiseks".
Eestile jäi esmatähtsaks faktiline rahu, s.t vaherahuga väljumine kurnavast sõjast. Samas ei tahetud, vähemalt esialgu, end siduda Nõukogude Venemaa kui riigiga. Nii saanuks vältida punase Venemaa diplomaatilist tunnustamist, mida polnud ka ükski suurriik teinud.
19. novembril otsustas äsja ametisse astunud Jaan Tõnissoni valitsus astuda Venemaaga rahuläbirääkimistesse, soovitatavalt koos lõunanaabrite ja Soomega. Samal õhtul tulid teated, et need riigid ei pea võimalikuks rahukõnelusi.
Valitsus tuli enne keskööd kokku ja võttis suuna eraldi rahule. Seejärel kanti Asutavas Kogus ette valitsuse deklaratsioon rahu tegemiseks. Sellele seisukohale ei tulnud rahvaesindusest ühtegi eitavat sõnavõttu. 26. novembril määrati rahudelegatsiooni juhiks Jaan Poska.

Mõlema poole delegatsioonid said esinduslikud
Eesti delegatsioon kinnitati 2. detsembril. Sinna kuulusid Jaan Poska, kogenud diplomaat Ants Piip, kindralmajor Jaan Soots sõjaväest, Asutava Kogu liikmed Julius Seljamaa ja Mait Püümann, lisaks eksperdid. Rõhutagem, et delegatsioon esindas Eesti poliitilise spektri kõiki suuremaid rühmitusi.
Vastaspoole delegatsioon sai samuti esinduslik: juhiks teede rahvakomissar (tänapäeva mõistes teedeminister) Leonid Krassin. Teda assisteerisid nimekad välisasjade rahvakomissariaadi töötajad ja kaks kindralit. Muuseas, üheks läbirääkijaks nimetati Berliinis kinniistuv Karl Radek.
Eesti valitsuse Berliini esindaja Eduard Vilde vahendusel lasid sakslased Radeki lahti ning too jõudis Soome, sealt aga siirdus hoopis punasele Venemaale ning Tartus teda ei nähtudki. Delegatsiooni abipersonalis oli ka kolm eestlast.

Äpardusi ja lisandusi
2. detsembril 1919. aastal popsutas Vene delegatsioon Moskvast rongiga Eesti poole. Dno jaamale lähenedes avastati, et delegatsiooni volikiri on maha unustatud. Krassin lasi end ühendada Kremliga ning Lenini korraldusel leiti erivedur, mis viivitamata Pihkva poole kihutas, kaasas hinnaline volikiri. Ööl vastu 4. detsembrit jõudis Vene delegatsioon ilma uute vahejuhtumiteta Tartusse.
Venelastega tuli kaasa britlasest ajakirjanik John Barry, kellega Eesti võimudel olid omad arved õiendada ning inglast ei tahetud kuidagi siia lubada. Asja lahendas Krassin, kes liitis Barry Vene delegatsiooni abipersonaliga – oma käikudel pidi ajakirjanik arvestama nõuetega, mis kehtisid venelaste abipersonalile.

Poolte ebareaalsed piirikavad
8. detsembril esitati esimesed tulevase riigipiiri kavad. Eesti kava kui „ajutine riigipiir" tõmbas piiri Kaporje lahest piki Luuga jõge kuni Jamburgini (Kingissepani), sealt Peipsini ja üle järvede piki Velikaja jõge kuni selle keskjooksuni. Venelased imestasid: nii jääb vähemalt 10 000 km põlist Vene ala Eesti koosseisu, kava annab Eestile sõjalise platsdarmi vaenutegevuse jätkamiseks või selle võimaldamiseks teistele.
Nõukogude poole soovid polnud samuti tagasihoidlikud: joon tõmmati Kunda jõest läbi Virumaa, sealt üle Peipsi ja Petserimaa, küll Krassini mööndusega, et üldolukorra muutudes võib piiri osas teha tulevikus mõned vastutulekud. Eesti pool imestas ja teatas: Virumaal on ikka eestlasi üle 90%.
Sisuliselt alustasid mõlemad ebareaalsete piirikavadega, soovides vastaspoolt kombata ning jätta endale ulatuslik taganemisruum. Mitmepäevaste vaidluste järel hakati järk-järgult järele andma.
Piirivaidlustes andsid tooni kindralid Soots ja Kostjajev. Mõlemad lõpetanud ühe ja sama sõjaväeakadeemia, mõlemal harjumus, et keegi vastu ei vaidle. Nii võis lausa tänavale kuulda Kostjajevi karjumist: "Ma ei anna ära ühtki jalatäit Venemaast!" Soots pani vastu: "Riigipiirid ei ole lõõtspill, mida saab tõmmata edasi-tagasi tuju järgi."
Sisuliste argumentide toetuseks toodi: "Kui me vallutame Tallinna, siis esitame teile hoopis uued tingimused." – "Noh, kui rahu tegemiseks on tõesti vaja ühe pealinna vallutamist," vastas Soots, "siis võib see ju ka Petrograd olla."
Läbirääkimised jõudsid ummikusse, Vene pool palus vaheaega.

Mõned vahepalad
Kõrgete delegatsioonide läbirääkimised tõid vaheldust taaralinna igapäevaellu. 8. detsembri 1919. aasta ajaleht Vaba Maa teatas Vene saadikute eraelust: kihutavad Tartus ringi ja ostavad kauplustest kokku terveid juusturattaid, võid, vorsti jm söögipoolist, mis rutttu ei rikne. Makstakse kohe ja ilma tingimata. Kirjutaja imestas: kuhu see toit küll kulub, sest Vene delegatsioon on ikkagi Eesti valitsuse ülalapidamisel.
Teateid ilmus teisteski lehtedes ja Vene saatkond saatis õienduse: nemad ei ole nii suures ulatuses toiduaineid kokku ostnud. 10. detsembril anti teada, et kaupluseomanikel on keelatud müüa nõukogude delegatsioonile suurel määral toiduaineid.
Samal ajal äratas suuremat huvi Vene delegatsiooni tõlk eestlane O. Saarik, kes end avalikes kohtades silmatorkavalt ja väljakutsuvalt ülal pidas, näidates „otse pealesundivalt oma punaseid särke ja mütsimärke".
Ettekanded läksid otse Poska töölauale ja ühel hetkel tuletas ta sellist käitumist venelastele meelde – hiljem tehtigi abipersonalile ulatuslikumaid liikumistakistusi.

Kõnelused jätkuvad
11. detsembril peeti Kremlis nõu Lenini eesistumisel. Leiti, et tuleb teha järeleandmisi ning vahetati välja delegatsiooni juht – uued volitused sai Adolf Joffe.
Kõnelused jätkusid 17. detsembril Joffe uue piirikavaga. Samal ajal algas Punaarmee uus ofensiiv. Nüüd pidas Eesti vajalikuks katkestada kõnelused ja piirduda vaid allkomisjonide tööga. Joffe tõi vabandusi ja nentis valmisolekut teha veel järeleandmisi.
Vaheajal uuris Eesti valitsus veel kord suurriikide suhtumist: kas saadakse toetust oma püüdlustele. Kõige jäigemad olid jätkuvalt prantslased. Riias resideeriv kindral Nissel ähvardas koguni liitriikide vägede liikumisega läbi Eesti territooriumi ilma viimase nõusolekuta. Suurbritannia, nagu varemgi, andis kaude mõista rahukõneluste jätkamisest.
Eesti valitsus jälgis murelikult sündmusi rindel, kus väed viimast välja pannes võitlesid. Rinde külastamise järel, 21. ja 22. detsembril, kaldus kiire rahu poole ka peaminister Jaan Tõnisson.

Pöördepunkt
22. detsembril jätkati, tehti järeleandmisi ja üldises õhkkonnas tajuti muutusi, sest mõlemad pooled taotlesid murrangut ja rahu.
Kuna piiriküsimuses delegatsioonid otsuseni ei jõudnud, siis anti see lahendamiseks vaid kahele delegatsiooni juhile, s.t Poskale ja Joffele. Järgnevalt viidatakse ühistele saunaskäikudele ning ühetasa joodud konjakipudelitele, seejuures ei jäetud unarusse riigipiiri problemaatikat.
1919. aasta viimasel päeval avas Joffe rahukonverentsi 14. üldistungi, kus teatati, et kokku on lepitud vaherahuleping ning allakirjutamiseks on peaaegu küps piirileping ja sõjaliste garantiide leping.
Joffe resümeeris: Nõukogude Vene tegi vastutulekuid ning loovutas oma naabrile 1000 km vaieldavaid territooriume, kus elab 50 000–60 000 elanikku.
Poska tegi oma kokkuvõtte: tegime Nõukogude Venele vastutulekuid ja loovutasime 3000 km vaieldavat ala, kus elab ligi 200 000 elanikku.
Need lepingud tähendasid põhiliste raskuste ületamist. Samal, 31. detsembri õhtul kirjutati alla vaherahulepingule ning parafeeriti muud dokumendid.
Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuarist 1920. aastast kella 10.30 ja see oli oluliseks tähiseks teel Tartu rahulepingu allakirjutamisele. Jaanuarikuu kuluski vastastikuste majandus- ja rahandusküsimuste klaarimiseks ning 2. veebruaril 1920. aastal kirjutati alla lõplik Tartu rahuleping.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)