Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Pühapäeval lähevad valijad talgutele

JAANUS KARILAID,      14. oktoober 2009

Eesti poliitikas pole kriisis erakonnad, vaid meie ühiskondlik dialoogivõimekus. Erakondliku süsteemi alternatiiviks on anarhistlik valimisliitude moodustis. Kriisis on aga meie poliitiline kultuur.
 

Dialoogi asemel toimub vastaste hävitamine. Vigade tunnistamise asemel öeldakse, et see ja see on veel hullem või et tema tegi kunagi samuti. Oponendid tunnistavad a priori kõik vastase ideed halvaks või poolikuks. Toimub totaalne negatiivne märgistamine. Uus poliitiline põlvkond pole suutnud murda nõukogude üheparteiajastust päritud mõtlemistüüpi, kus eesmärk pühitseb abinõu ning võimu eesmärk on enda kindlustamine, mitte kasutamine avaliku hüve edendamiseks.

 

Eesti Vabariigis on registreeritud 13 erakonda. Kuus erakonda on esindatud Riigikogus. Ühes erakonnas peab olema vähemalt 1000 inimest. Üldjoontes on Eesti erakonnad aasta-aastalt koondunud, mis, riigi mõõtkava arvestades, on iseenesest mõistlik. Kuigi vahepeal tuleb ikka ja jälle uusüritajaid, kes soovivad „turgu" ümber jagada, hääbuvad need katsed kogenud erakondade võrku.

2002. aastal pressis Res Publica jõuliselt Eesti poliitikamaastikule. Ta tuli sotsiaalse sõnumiga, rõhutades koostööd, konkreetsust ja avatust. Järelikult oli sõnum ühiskonnale asjakohane, ning Res Publicale anti suur avanss. Res Publica oleks  võinud kauaks jääda poliitikasse, kui nad oleksid kuulanud oma vaimse isa emeriitprofessor Rein Taagepera juhtlõnga ning esialgu, vähemalt aastaks, läinud opositsiooni. Taheti kõike ühekorraga, aga kaotati kõik.

Kahjuks oli „poistebändi" ja nende rahastajate vapiloomaks meie üks tugevamaid sotsiaalteadlasi rahvusvahelisel areenil, juba mainitud Rein Taagepera. Lennart Meri ja Rein Taagepera õnnistus ja õpetussõnad unustati paraku kiiresti. Kogu selle poliitetenduse markantseim illustratsioon on olnud Taavi Veskimägi poliitiliselt korruptiivne tööleasumine Eesti Energia allasutusse.

Täna, 2009. aastal, on sellest erakonnast järel riismed. Varemed hõivas Isamaaliit. Võis eeldada, et Isamaa ja Res Publica Liidust tekib sünergiat õhkuv poliitiline üksus, kes suudab endaga kaasa tuua uusi, praeguseid lähenemisi. Poliitiliselt arukas aju võis eeldada, et IRL toetab Riigikogus Keskerakonna nüüdisaegseid meetmeid: astmelist tulumaksu, otsedemokraatiat, kohalike omavalitsuste tulubaasi tugevdamist. Täna näeme, et IRL on ilma igasuguse oma näota kukkunud Reformierakonna külma kaisutusse.

Aastaid on nad koos kinni hoidnud madalate maksude ideoloogiast. Mitte keegi ajakirjandusest ei võta neid selle eest vastutusele. Mitte keegi ajakirjanikest ei ütle neile, et kui nad poleks hakanud mängima maksudega ning oleks säilitatud 26-protsendine tulumaksumäär, siis meie majandus ja riigieelarve oleksid palju soodsamas positsioonis. Madalad maksud ja riigivara süüdimatu müük oma rahastajate huvides on meie riiklust nõrgestanud. Kümneid miljardeid kroone oleme lihtsalt maha visanud, kümneid miljardeid oleme pankadele kinkinud, sadu miljoneid oleme vee- ja prügimajanduse kaudu ära andnud inglastele ja prantslastele. Eestlased on 20 aasta jooksul ennast peaaegu surnuks töötanud, kuid riiklike ja rahvuslike hüvede loomise asemel on ühiskondlikku kapitali vaid laostatud.

Nüüd, kriisiajal, on maksusüsteemi veelgi raskem muuta, nüüd on veelgi raskem ühiskondlikku heaolu luua.

Kas tõesti keegi veel usub, et rahvusküsimus on teema, mis IRLi ja Reformi eristab? Oo ei, piisab Pronksiöö ja Markovi juhtumi meenutamisest! Ainult isikutevaheline hõõrumine takistab IRL-i ja Reformierakonda ühinemast. Ja eraldi on parem ka valijat lollitada - valija usub ju, et tegemist on kahe erineva erakonnaga, ja jookseb kordamööda ühe juurest teise juurde. Tegudes on laarlased ja ansiplased ühtsed - meenutage veel kord, kuidas mätsiti kinni nende ühine Markov-case.

IRL ja Reform koos oma taltsutatud õukonnameediaga (lugege Mihkel Mutti 1. oktoobri Postimehest - „Kas Eesti pressis on vandenõu?") on üritanud riiki nii juhtida, et ühiskond ei märkaks alternatiive. Keskerakonna mõtteid peidetakse või halvustatakse.

Ehe näide on õiguskantsleri hiljutine nägemus rahvusküsimusest ja kodakondsusest. Seda, mida Indrek Teder läbi Jürgen Habermasi Riigikogu kõnepuldist öelda tahtis, selle eest on Keskerakond juba aastaid seisnud. Jälle vaikus.

Meediaomanik ja ühiskonnategelane Hans H. Luik on hiljuti rääkinud sarnaselt pankur Indrek Neiveltile vajadusest tugevalt revideerida Eesti maksusüsteemi. Tema häbelikud alluvad on nüüd segaduses - 15-aastane pimesikujooks on alluvate ajud nii ära lihvinud, et debatti ei tekkinud ega tekigi.

Ühiskondlik mõte on tupikus. Keskerakonna abiga saame sellest olukorrast välja tulla. Tule Sina ja anna oma hinnang tänasele riigijuhtimisele!

Kui tahad jätkuvalt madalaid makse ja nõrka riiki, siis anna oma hääl parempoolsetele.

Kui aga soovid Eestile Skandinaavia teed, siis tule ilmast sõltumata kodust välja ja vali keskerakondlasi.

Keskerakond on ainus jõud, mis suudab peatada parempoolsete laamendamise meie kõigi vara, vaimsete väärtuste ja tulevikuga.

JAANUS KARILAID, Haapsalu linnavolikogu liige

 



Viimati muudetud: 14.10.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail