Seiklusest eneseteostuseni

LENNART MERI,      15. märts 2006


Väljas tuiskab. Kased on kaotanud hommikuse härma, kuuskedelt potsatab rasket lund ja oksad vibavad sirgu. Obi jõgi jääb puude taha ega paista siia. /…/
Mis meelitab inimest kodukülast ürgmetsa, köetud linnakorterist sohu, missugune salajõud eraldab rahulikust ja toimekast enamusest meeletult rahutu vähemuse?
/…/ Sageduselt viimasele, kuid kaalukalt esimesele kohale asetaksin vastuste tüübi, mis kokkuvõtlikult võiks kõlada nii: Siberis teevad noored kiiremini karjääri. Mõjub harjumatult? Jah, see avameelsus on uus. Kõlab küüniliselt? Arutagem seda asja lähemalt. Vastajas, oletan, on omajagu auahnust. Meie stereotüüpne mõtteviis on osanud auahnuse peletada negatiivsete iseloomujoonte kilda, omakasupüüdlikkuse, isekuse ja muude antisotsiaalsete omaduste hädaohtlikusse naabrusse. Küllap peaksin suisa ütlema, et see on viga, aga mida pidada veaks? Füüsikas või matemaatikas tähendab viga tulemuse ja tõelise väärtuse erinevust. Filosoofiliste kategooriate või metafooride puhul on viga määratleda ja tõestada raskem. Ta tuleneb tunnetuste ühekülgsusest ja kinnistub teadvuses ajakirjandusliku, kirjandusliku ja ideoloogilise praktika piiratusest. Tõepoolest, mis on õnn? Eneseusaldus? Romantika? Auahnus? Neid näiliselt üksteisest kaugeid mõisteid, mida igaüks tõlgendab oma kogemuste, karakteri või hetkemeeleolu kohaselt, võiks asendada sõnaga ENESETEOSTUS. Inimene muutub loovaks isiksuseks siis ja sel määral, kui ja kuivõrd tal õnnestub ennast teostada. Selleks ei tule tingimata ürgmetsa minna. Aga tõsi on ka see, et noorel on Siberis kergem ennast teostada: enam kui mujal sõltub ta oma taiplikkusest, osavusest, haridusest ja käterammust, vähem kui mujal tunneb ta kuklas isa-ema, koosoleku juhataja või ülemuse pilku ning kiiremini kui mujal näeb ta oma töö tulemusi. Suurem vabaduse määr vallandab suurema vastutuse ja suurema sotsiaalse aktiivsuse. See järeldus on ühtviisi oluline kirjanikule ja poliitikule. /…/
Mäletan, kuidas omal ajal sündis mõte Kamtshatkale sõita. /…/ See oli esimeste reaktiivlennukite aeg, ja piletid olid meie kuupalkade kõrval kättesaamatult kallid. Pöördusime häbenematult Teaduste Akadeemia ja komsomoli keskkomitee kaudu vabariigi valitsuse poole raha saamiseks ning lubasime selle eest oma puhkuse arvel nii- ja naasuguseid töid teha sellel kaugel poolsaarel, mida rahaküsijad ja rahaandjad polnud kumbki oma silmaga näinud. Arnold Green ja Gustav Naan olid omajagu nooremad kui praegu, ja nagu nüüd tean, on neil tugev huumorisoon. Või oli see riigimehelik pilk, mis küündis meie omast kaugemale? /…/
Akadeemia ettepanekul said asjaosalised ÜLKNÜ Keskkomitee aukirja. See oli meie põlvkonna üks eneseteostamise viise. /…/
… Tuisk on raugenud ja teekann tühi. Homseks lubatakse lennuilma.

(Ajakirjast Noorus nr. 1, 1985.a.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (59)