Nõukogulikud topeltstandardid Eesti Vabariigis

Kalju Mätik,      22. september 2004


Osal inimestest näivad olevat silmaklapid, nagu vanasti olid voorimeeste hobustel. Nad näevad küll, kuid mitte kõike, ja taoline piiratud nägemine annab neile ümbritsevast maailmast väärastunud ettekujutuse. Nad näevad ainult vastaspoole kuritegusid, kuid seda, mida nende omad tegid, nad teada ei taha.
Kommunistide kuriteod on aga täiesti võrreldavad natside omadega. Näiteks Eestis arreteerisid nõukogude okupatsioonivõimud Eesti Represseeritute Registri Büroo andmetel 47 303 inimest. Ainus erinevus natside kuritegudest on selles, et kommunistide kuritegude toimepanijad kandsid teistsugust mundrit ja on seniajani karistamata.
Nõukogude okupantide vastu võidelnud meestele Lihulas püstitatud mälestussammas tekitas massimeedias suuremat vastukaja kui ükski lähiminevikus toimunud suurtest katastroofidest. Ja peamine näib olevat mitte see, kelle vastu need mehed võitlesid, vaid see, milline munder neil seljas oli. Soomest tulnud vabatahtlikud tahtsid endale selga jätta Soome vormi, kuid seda neile ei lubatud, mis oli ka õige, sest lahingutes osalemist Soome vormis oleks NSVL täiesti põhjendatult võinud tõlgendada vaherahu rikkumisena Soome poolt. Nii et kes tahtis võidelda idast sissetungivate okupantide vastu, sellel polnud muud võimalust kui koos sakslaste käest saadud relvadega võtta vastu ka nende antud munder.
Väited, nagu oleksid need mehed võidelnud hitlerliku Saksamaa eest, on alusetud. 1944. aasta suvel, kui toimusid suured lahingud Eesti pinnal ja paljud eesti mehed panid selga saksa mundri, et võidelda nõukogude okupantide vastu, oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud. Eesti mehed lootsid Eesti iseseisvuse taastada nii, nagu see oli toimunud 1918. aastal. 1944. aasta septembris, kui Punaarmee lähenes Tallinnale, pidasid Saksa mundrisse riietatud eesti mehed sakslaste endiga Tallinnas tulevahetust ja heiskasid sinimustvalge lipu.
Kui Lääneriikide juhid, kes 14. augustil 1941. aastal kirjutasid alla Atlandi hartale, oleksid olnud aumehed, siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine sõja lõppedes ka õnnestunud. Tegelikult oli Atlandi harta puhul tegemist pettusega. Ameerika entsüklopeedia viimane väljaanne ütleb Atlandi harta kohta selgesti: "Ehkki see polnud ametlik dokument, oli see Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu."
Meie riigiisade truualamlikkus Moskva ja Washingtoni ees on häbiväärne. Lihulas püstitatud monumendi kohta uuritakse, kas pole midagi tehtud seadusi rikkudes. Polevat riigivõimu luba monumendi püstitamiseks? Kas aga Eestis paljude nõukogude okupantide püstitatud monumentide ülespanemiseks ja nende juures viinavõtmiseks on taotletud Eesti Vabariigi seaduslikult riigivõimult luba? Kui ei ole, siis tuleks just nendest alustada, sest need on ju Lihula monumentidest hoopis varem püstitatud.
Kui mujal maailmas veel praegugi paljud inimesed ei tea, mis nõukogude okupatsiooni ajal Eestis tegelikult toimus, siis näitab see üksnes meie praeguste riigiisade tegematajätmisi. Mis aga puutub Venemaasse, siis selle riigi endistest kommunistidest juhtidel on Eesti vastu suunatud hüsteerikat tarvis selleks, et juhtida maailma tähelepanu kõrvale nende varasematest ja praegustest kuritegudest, nagu juba aastaid kestnud ohvriterohke koloniaalsõda Tšetšeenias.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)