Keskerakonna Tartu kongress möödas, töö jätkub

AADU MUST,      13. august 2003


Keskerakonna kongressi toimumine ülikoolilinnas tundus esmapilgul ootamatu. Emajõe Ateenat on peetud rohkem Isamaa hälliks või Reformi kantsiks. Kuid teadupärast on samas tegemist linnaga, kus Keskerakond on võimul koos Reformierakonnaga. Ja nagu selgus, on Tartu suurele osale saadikutest kunagine kodulinn, kus möödusid tudengiaastad romantikaga Emajõel ja Toomemäel.

Keskerakond oli ainus suur erakond, kus käivitus tegelik sisediskussioon Euroopa Liiduga ühinemise teemal. Tartu kongressist sai omalaadne demokraatia õppetund, mille tulemuste prognoosimine andis hapukurgihooaja all kannatavale ajakirjandusele pidevalt jutuainet. Poliitikutele ka. Üldiselt oli selge, et kuidas me ka ei otsustaks, ajakirjanduse kriitikapüssid olid ammugi laaditud. Mis tahes otsuse kommentaar tulnuks "pika vinnaga" mõtlemise ja "Keskerakonna sisekriisi" kastmes.
"Ei" puhuks olid valmis lood "Keskerakonna sattumisest igavesse sisepoliitilisse isolatsiooni" (millest meie oponendid on ju alati kirglikult unistanud). Eriti respublikaanidel oli valmis taktika kasutada ei-otsust sisepoliitilise olukorra pingestamiseks, sh võimukoalitsioonide lõhkumiseks Tallinnas ja Tartus. Südametunnistuse-otsuse puhul tabanuks keskerakondlasi süüdistused selge poliitilise liini puudumisest. "Jah" toonuks parastava jutu sellest, kuidas targad inimesed siiski suutsid keskerakondlastele mõistuse pähe panna. Ajakirjanike arvutites ootavatesse toorikutesse olid juba sisse trükitud arvamused kongressi "Euroopa Liitu käsitlevate otsuste kohta". Kongress seda otsust vastu ei võtnud, kuid näe - meedias on see jutt ikka sees.

Kongressi eurodiskussioon oli põnev demokraatia kool. Eriti nauditavalt ja säravalt esinesid Sven Mikser ja Peep Põdder. Kogu diskussiooni põhjal prognoosisin mina kolmanda, südametunnistuse eelnõu edu. Hääletamise tulemused olid õpetlikud ja paljudele poliitikutele ehmatavad. Nagu muinasjutus, kus lapsesuu julges öelda - "kuningas on alasti". Selgus, et 99,9% otsusest ei olegi juhtide taktikepi järgi kavandatav.

Mis tõi suurima toetajaskonna eelnõule "Ei Euroopa Liidule"? Kindlasti on üks põhjus rahva meeleolu. Olen osalenud aruteludel, kus erakonnakaaslased ja lihtsalt kaasamõtlejad otsivad oma otsust Euroopa Liidu kohta. Ma ei ole salanud, et isiklikult kavatsen hääletada poolt. See on loomulik, sest olen ülikooli professor, osalenud üle viie aasta jõuliselt koostööprojektides, olen Euroopa Teadusfondi projekti juhtkomitees. Ajalooteadus ilma tõhusa rahvusvahelise koostööta oleks kodu-uurimine selle sõna kõige halvemas mõttes. Usun, et just teaduse valdkonnas on ettevalmistus Euroopaga ühinemiseks kõige edukam ja professionaalsem - muide, ka keskerakondlaste olulisel kaasabil.
Samas pean tunnistama ka nende seisukohti, kes kritiseerivad euroeufooriaga sageli kaasnevat nigela ettevalmistuse ja roosa unistuse segu. Mis teha, kui inimesed lihtsalt ei usalda valitsust, kes näiteks endale sobimatud ametnikud kohtadelt ära koristab. Kas keegi saab praeguse valitsuse nimel lubada, et väidetavale "Brüsseli tahtele" viidates ei hakata just sellist poliitikat ajama (nagu kurikuulsal NLiidu ajal)? Või millise loogika järgi ütelda "jah" Euroopa Liidule, kui lubatakse hinnatõus ennetada palkade tõusuga ja seejärel teatab peaminister palkade külmutamisest?

Kongress ei olnud ainult eurodiskussioon, kuigi just see erutas avalikkust kõige enam. Erakond analüüsib kongressil senitehtut, kavandab tulevikku, komplekteerib uue juhtkonna. Mitu esinejat kordasid, et erakond vajab uuenemist. Sageli räägivad sellest eriti jõuliselt inimesed, kes oma varasemad võimalused uuenemises on kasutamata unustanud.
Erakonna juhatusse kandideerimise eel ütlesin, et pean eriti oluliseks meie juhatuse geograafilise kandepinna laienemist. See ei tähenda, et tublid tallinlased peaksid vähem tööd tegema. Küllap ikka peab Lõuna-Eesti, sh Tartu, teistele jõulisemalt järele rühkima. Juhatusse valiti väärikad, tõsised ja töökad inimesed. Paraku olen neist ainus, kes ei ela Tallinnas. Võibolla sellega seletada asjaolu, et mõni juhatuse liige ei tunne oma erakonda, uskudes sinisilmselt, et erakonda kuuluvad vaid eurooptimistid ja ainult kellegi kuri käsi kogus kongressile sarviku sulased.
Kongress on läbi. Ees ootab euroreferendum. Ja tõsine argine töö.

Tartu kongress oli omalaadne demokraatia õppetund. Hääletamise tulemused olid õpetlikud ja paljudele poliitikutele ehmatavad. Nagu muinasjutus, kus lapsesuu julges öelda - kuningas on alasti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (38)