Nädala juubilar ERNEST HEMINGWAY 110

Tema isa oli arst, ema laulis kirikukooris. Pere veetis suved Michiganis, kust pärinebki kirjaniku loodusearmastus. Mitmed biograafid on Hemingway lapsepõlve võrrelnud Huck Finni omaga, kes päevad läbi paljajalu metsades rändas.  Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kinkisid vanemad poisile tema esimese tulirelva.

Nooruses oli Hemingway amatöörpoksija. Väidetavalt meeldis talle teisi ka kiusata. Armastatud hobiks kujunes jahilkäik.

Pärast keskkooli ei läinud Hemingway ülikooli, sest ta tahtis väga sõjaväkke minna. Paraku teda väeteenistusse ei võetud ja ta töötas reporterina ajalehe Kansas City Star juures, kirjutades kõigest võimalikust. Näiteks ühes oma kolumnis avaldas ta spetsiaalselt meestele mõeldud õunakoogi retsepti.

Kehva nägemise tõttu ei võetud Hemingwayd sõjaväkke ka Esimese maailmasõja puhkedes, kuid tal õnnestus siiski pääseda vabatahtlikuna Itaalia rindele kui Punase Risti kiirabiauto juht.

Vapruse eest autasustati Hemingwayd Itaalia Hõbedase medaliga - hoolimata rohkem kui kahesajast mürsukillust jalgades ja kätes, kandis ta haavatud sõdurit esmaabipunktini. Sellest Austria suurtükiväe öisest rünnakust jäi Hemingway jalale 227 armi.

Pärast sõda Hemingway abiellus, kuid armastuses polnud tal palju õnne või siis ei jätkunud püsivust. Ametlikult oli ta abielus neli korda, neist abieludest sündis kolm poega.

Et mõista oma raamatukangelasi, kelle tahtejõudu kirjandusmaailm proovile pani, harrastas Hemingway ekstreemseid hobisid: süvamerekalastamist, härjavõitlust, safareid, kus ta elas Aafrikas üle kaks lennuõnnetust. Üks neist oli nii ränk, et ajalehed teatasid kirjaniku hukkumisest.

Ehkki Hemingway looming võitis kriitikute poolehoiu juba päris algusest, olid tema iseloom ja käitumine pidevate - nii sõnaliste kui ka füüsiliste - konfliktide allikaks.

Teise maailmasõja ajal töötas ta poolametlikult Kuuba ranniku lähedal Key Westis, kus aitas otsida Saksa allveelaevu. Hispaania kodusõjas tegutses ta Põhja-Ameerika ajalehe korrespondendina. Tunnustuseks selle eest sai ta Pronkstähe.

Hemingway nautis endast müütide loomist, näiteks väitis ta ennast olevat Mata Hari salaarmukese.

Hemingwayl olid väga kõrged isiklikud standardid oma töö suhtes ning ta üritas kujutada kindlat ja väga intensiivset tõde. Novell „Vanamees ja meri", mille eest ta Nobeli kirjanduspreemia pälvis, oli üks väheseid, millega  Hemingway jäi ka sisemiselt rahule. 1954. aastal Nobeli preemiat vastu võttes, ütles Hemingway, et oleks olnud õnnelikum kui auhinna oleks saanud Isak Dinesen, kelle loomingu suur austaja ta oli. Stockholmi preemiat vastu võtma minna ta ei suutnud, sest oli saanud Aafrikas rängalt vigastada. Vaid kuu aega pärast lennuõnnetusi jäi tema teele metsatulekahju, mistõttu tema nägu ja jäsemed said teise astme põletusi.

Tervisega oli Hemingwayl probleeme rohkemgi - kogu elu saatsid teda kõrge kolesterooli tase, depressioon ja alkoholism. Aasta enne surma oli ta ravil kõrgvererõhu ja maksaprobleemide tõttu, kuid manustatud šokiravimid viisid tõsise mälu- ja kaalukaotuseni.

Enesetappu üritas ta esimest korda 1961. aasta kevadel, kuid surmavaks osutus kuulihaav peas sama aasta 2. juulil. (Ka tema isa, kaks õde ja lapselaps olid enesetapjad.) Tunnistatuna vaimselt otsustusvõimetuks, maeti enesetapja Ernest Hemingway katoliikliku tseremooniaga.

Septembris toimub Ketchumis iga aastane Hemingway festival, mille raames antakse välja PEN/Ernest Hemingway auhind. Key Westis asuvas majamuuseumis saab lisaks kirjaniku eluloo ja loominguga tutvumisele pidada ka laulatusi.

URSULA ILO

Jaga |